19. oktoobri hilisõhtul, kui kõik Viljandimaal antud hääled olid kokku loetud, oli maakonna neljast omavalitsusest pooltes tulemus koheselt selge ja ülejäänud kahes sama selgelt segane. Nüüd, kui eelvalimiste algusest on möödunud juba kuu, on enamik koalitsioone küll loodud, kuid teisest küljest segadust isegi juurde tulnud.

Järgnevad lõigud nõuavad Viljandimaa teemadega mitte kursis olevalt inimeselt ilmselt üksjagu tähelepanu, sest nimed ja kombinatsioonid korduvad nagu Hiina eeposes, kuid ehk on kuidagi võimalik siiski järge pidada. Lõpuks jõuame nende näidete varal ka üldisemate küsimusteni.

Alustame kõige lihtsamast. Viljandi vallas sai Isamaa 27-kohalises volikogus 16 kohta, nii et võis kasvõi üksi valitsema hakata, kuid lubas, et võtab mõne väiksema venna kampa. Seda on ta ka teinud ning sõlminud koalitsioonilepingu EKRE-ga. Küünilisemast vaatenurgast sobib selline lahendus Suurele Peetrile hästi vastutuse jagamiseks ilma, et Väike Peeter millegi jagamist väga nõuda saaks, idealistlikumal hinnangul aga näitab soovi kaasata valitsemisse võimalikult paljude vallaelanikke esindajad. Eks otsustage ise, kas olete küünik või idealist.  

Mulgi vallas keegi ainuvõimu andvat tulemust ei teinud, kuid kaks enim hääli kogunud nimekirja, üheksa kohaga valimisliit Omakandi ja seitsme mandaadiga Isamaa, lubasid juba valimisööl, et istuvad kohe hommikul laua taha ning panevad võimuliidu kokku. Ja mulgid saidki kokku, kuid magamata öö tõi pinnale seni varjatud pinged ning võimendas kommunikatsioonivigu.

Kui valimisliit oli plaaninud panna leivad ühte kappi Isamaaga kahekesi, siis Isamaa oli arvanud, et kärgperre võetakse ühes ka EKRE. Arusaamatuste tulemuseks on omamoodi kurioosum: kaks suurt läksid tülli ja Omakandi tegi koalitsiooni hoopis EKRE-ga, kelle kõrvale jätmine Isamaale ei passinud. Nüüd valitseb Mulgi valda ühehäälelises ülekaalus võimuliit.

Viljandi linnas jäi senine koalitsioon selgelt opositsioonile alla. Sotsiaaldemokraatliku taustaga valimisliit Südamega Viljandis sai küll ühe koha volikogus juurde ja edenes kaheksalt üheksale, kuid Reformierakond kaotas seitsmest kolm ja Keskerakond jäi sootuks esinduseta.

Tulemuseks oli, et 11 kohaga valimised võitnud Isamaa võinuks teha maailma-, õigemini linnavaateliselt sobimatu, kuid üsna tugeva koalitsiooni valimisliidu või Reformierakonnaga või siis heita ühte põhimõtete poolest väga hästi sobiva EKRE-ga, kuid leppida, et ühehääleline enamus volikogus on sama habras kui esimene jää.

Valiti viimati mainitud variant ja kui nüüd kasvõi üks koalitsiooni liige haigeks jääb, reisile sõidab või mõnes küsimuses oma peaga mõtlema juhtub, võib tugevamaks osutuda hoopis opositsioon, kes seni koos linna tüürides tublisti kokkumängu harjutada on saanud.

Põhja-Sakalas on seis selle kommentaari kirjutamise ajal veel lahtine, kuid suurt kindlust ei teki seal isegi siis, kui käed lüüakse. Praegu pooleli olevad läbirääkimised hõlmavad nelja nimekirja, kes saaksid ühiselt valimised võitnud valimisliidu võimust ilma jätta ja luua endale pealtnäha üsna kindla ülekaalu 11 häält kaheksa vastu. Paraku oleks selles koalitsioonis kaks üheliikmelist nimekirja ja kui nemad või mõne teise nimekirja paar liiget juhtuksid poolt vahetama, oleks kogu võimuliit upakil. Viimaste valimistsüklite jooksul on sääraseid vangerdusi Põhja-Sakalas juhtunud omajagu.

Seega on neljast Viljandimaa omavalitsusest kolmes koalitsioonilepingud paberile pandud ainult osaliselt. Ülejäänu on kirjutatud liivale ja sõltub vaid tuulest, kas kirjad püsima jäävad või saavad minema kantud.

Viljandimaa pole muidugi mingi erand. Koalitsioonide kokkusaamisega nähakse vett ja vilet ka paljudes teistes kohtades. Mõnel pool lausa nii palju, et linnapeakohta on tulnud hakata roteerima. Sisuliselt meelitavad koalitsioonipartnerid üksteist sellega nagu vanemad väikest last, kellele lubatakse jäätist ainult siis, kui ta esmalt oma spinati ära sööb.

Võimuliitude loomine on tänavu paljudes omavalitsustes erakordselt raske, sest ühiskond on polariseerunum, kui me Eestis harjunud oleme. Seda isegi valdade ja linnade tasandil. Nii ei jäägi poliitikuil muud üle, kui valitseda imetillukese enamusega, panna leivad ühte kappi põliste vihavaenlastega või paigutada meeri kabinetti pöördtool, et kõik seal jao pärast istuda saaksid. Hea veel, et keegi pole välja tulnud mõttega panna linnapea asemel valitsema kaks konsulit korraga nagu omal ajal Roomas.

On selline olukord hea? Ühest küljest tähendab tihe koostöö tugeva opositsiooni või koalitsioonipartneriks valitud pikaaegse vastasega kaasavat kompromissi ja ühisosa otsimist. Nii esindatakse rahvast justkui kõige laiapõhjalisemalt. Teisalt kaasneb sellega otsustamatus. Me ei liigu ei edasi ega tagasi, ei hüva- ega kurakätt. Otsustamatus on teatavasti veel halvem, kui vale otsus, eriti kriisolukorras, kus me nii mõneski mõttes oleme.

Võib-olla on sellist puhkeperioodi vaja, et mõlemad pooled saaksid korraks maha rahuneda, nii peeglisse kui valijate otsa vaadata ja polariseerumisest üle saada, aga see ei tohi lõpmatult kesta. "Las jääda nii, kuis oli" ei tohiks saada meie kauamängivaks tunnusmeloodiaks, sest majanduse, keskkonna, julgeoleku ja tehnoloogia akustika meid ümbritsevas maailmas on kardinaalselt muutunud. Need, kes ise uusi viise kirjutada ei oska, lauldakse lihtsalt üle.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.