Vahevalimised USA-s suuri üllatusi ei toonud. Viimastel aastatel korduvalt mööda pannud küsitlusfirmade ennustused pidasid seekord paika ja president Donald Trumpi opositsioon saavutas enamuse USA parlamendi mõlemas kojas.

Pisike üllatus oli ehk Trumpi esialgu väga vaoshoitud reaktsioon valimistulemusele. Ei hakanudki kohe märatsema ega tulemust vaidlustama, rõõmustati USA-s ja mujal demokraatlikus maailmas.

Põhiseaduslik kord pidas vastu kõigile Trumpi katsetele valimiskorraga manipuleerida, on nenditud ajalehtede juhtkirjas rahuloluga. Aga ettearvamatu ja tujukas Trump võib päevapealt kannapöördeid teha ning parem on mitte hõisata, vaid elada teadmises, et rahvusvahelised suhted jäävad ebastabiilseteks Trumpi ametiaja lõpuni. Kaks aastat veel kannatamist.

Täitsa musta raha arvestamata hinnatakse, et vahevalimistel kulutasid erakonnad kokku umbes 12 miljardit dollarit ehk meie rahas ümmarguselt 30 eurot iga elaniku kohta, mis teeb USA omast maailma kalleima poliitilise süsteemi.

Kaudselt osaleti kampaaniate kinnimaksmises üle maailma, oma mikropanuse andis igaüks, kes ostab USA hiidfirmade tooteid ja teenuseid. Ainuüksi USA vabariiklaste suurim doonor Elon Musk annetas valimisteks ligi pool miljardit dollarit ehk umbkaudu 1,4 dollarit elaniku kohta, mis osutus maha visatud rahaks. Järgmised, Jeffrey Yass ja perekond Uihlein andsid kahepeale kokku 260 miljonit dollarit. 40 tippannetaja kogupanus ületas kahe miljardi piiri, samuti uus rekord.

USA valimissüsteem on demokraatliku maailma üks mahajäänumaid, haavatavamaid ja kulukamaid ega saa kellelegi eeskujuks olla. Vähemasti Euroopas ei olegi, parteielu hoitakse riigiti küll väga eri viisil ülal hoopis odavamalt.

Näiteks Ühendkuningriigi erakondadel ja kandidaatidel kulub üldvalimiste kampaaniaks kõigest poolteist eurot elaniku kohta, Soomes oli sama näitaja viimati 3,5 eurot. Belgias on aga erakonnad täies ulatuses avalikul ülalpidamisel: helded maksumaksjad annavad erakondadele aastas kuus eurot elaniku kohta. Seejuures on nad seadusega kehtestanud kulutamislae, mis tähendab, et aastas saadavast 80 miljonist tohib kampaaniaks aastas kulutada vaid umbes 12 miljonit ehk ühe euro elaniku kohta.

Ida-Euroopa riigid, sealhulgas Eesti, on poliitika rahastamise läbipaistvuselt hoopis paremas seisus kui läänepoolsed, kus raha päritolu kontrollitakse vähem ja erakondade kulutamishimu ohjeldatakse pigem kululaega. Ka kampaaniaperioodi defineerimises on riigiti suuri erinevusi, mis teeb täppisvõrdlemise võimatuks, kuid asjaolu, et peaaegu kõikjal on poliitilise tegevuse finantseerimist reguleeritud, on iseenesest tõend selle kohta, et erakonnad ei ole kuskil korruptsioonikindlad ning kulutamissõltuvus on üldlevinud.

Kuidas paistab Eesti sel pildil välja seekordse kulutamispeo alguses? Poliittöö vilju hakkame avalikus ruumis ja igal helendaval ekraanil nägema kasvavas mahus kuni märtsi alguseni.

Eestis annavad erakonnad kulutustest avalikult aru kvartali ja aasta kaupa ning kampaaniakulusid ei eristata. Aasta summaarne kulu on valimiste aastal vähemasti kahekordne võrreldes aastatega, mil valimisi ei toimu.

Viimaste valimiskordade põhjal võib hinnata kõigi erakondade ja kandidaatide kogukuluks 11–12 miljonit eurot, mis teeb 8–9 eurot elaniku kohta. Kallis, väga kallis, kui kõrvutada eeltoodud andmetega ning võtta arvesse riikide jõukus. Poliitika peale kulutamise poolest näeb Eesti välja pigem USA kui Euroopa riikide moodi.

Teatavasti tuleb ligikaudu viis miljonit eurot aastas Eesti erakondade kassasse otse riigieelarvest, ülejäänu peamiselt eraisikutest annetajatelt, kuna liikmemakse erakondlased üldjuhul ei maksa, mis sest, et kõigi parteide põhikiri selleks kohustab.

Eesti erakondade suurannetajate ring on kitsas ja juba aastaid on selle tipus Parvel Pruunsild, kes tavatseb (ühe erandiga aastal 2023, mil annetas terve miljoni) aastas annetada 400 000 eurot ehk 0,3 eurot elaniku kohta. Võrdluspildis USA-ga (rahvaarvu arvestades) paigutuks Pruunsild tippannetajate edetabelis viiendale kohale kõrvuti Michael Bloombergiga, jäädes Elon Muskist maha viis korda. Kui aga võrdlusse võtta ka ostujõu pariteeti arvestav SKP elaniku kohta, on Pruunsilla mõõt peaaegu pool Muski või kaks Bloombergi. Kui see ei ole probleem ja riskikoht, siis mis üldse on?

Asi pole ainult Pruunsillas, vaid igaühes, kes annetab 10 000 või enam. Arvestuslikult kulub ühe koha saamiseks parlamendis 100 000 eurot, pool sellest tähendab annetaja valitsevat ja kümnendik piisavat mõju parlamendi liikme üle.

Paraku on juba aastaid Eestis iga ettepanek kehtestada piirangud erakondade kulutamisele ja annetuste suurusele sumbunud parteide kollektiivses vastuseisus ning soovimatuses teemat parlamendis käsitleda ja poliitika rahastamise reegleid parandada. Seda hoolimata sellest, et kordamööda ja mõnikord korraga on erakonnad valimiste eel ja järel suures rahahädas. Elatakse võlgu ja jäetakse kuluarved pikaks ajaks tasumata.

Ka lähenevate riigikogu valimiste eel on seis sama: aastataguste kohalike valimiste kuluga ei ole kõik erakonnad veel toime tulnud, tasutakse viiviseid ja kontodel ulub tuul. Aasta kolmanda kvartali lõpu seisuga oli kolmel parlamenti tõsiselt pretendeerival erakonnal (Keskerakond, SDE ja Parempoolsed) netovara enam kui 200 000 euro jagu miinuses. Uus võlaring, pääsu pole, kui aga keegi laenu annab.

Väikese positiivse signaalina andis mitu erakonda teada, et sedapuhku ei kasuta nad kampaaniaagentuure ja püüavad tulemuseni jõuda säästlikumalt. Selline hädalahendus võib siiski olla ajutine, sest "teised ju teevad" ja neist vähem kulutamine ei pruugi tuua edu ehk piisavalt hääli ja mandaate.

Põhiküsimuseks jääb siiski, kas tõesti odavamalt ei saa. Ja kas see tähendab, et Eesti erakonnad peavad siinseid valijaid samavõrd enesekeskseks ja maailmatajutuks, nagu on keskmine USA valija? Kahjuks peavad, aga odavamalt saab. Mitte ehk sel korral, sest jaamast juba väljunud rongid on piduriteta.

Aga Eesti ajaloos on erakorralisi pretsedente erakondadeülestest kokkulepetest, mis on isegi mõnda aega vastu pidanud. Näiteks 2018. aastal president Kersti Kaljulaidi juhtival korraldamisel sündinud teaduslepe, millega tõotati suurendada teadus- ja arendustegevuse rahastamist protsendini SKP-st ja mida ei allkirjastanud ainult EKRE põhjendusega, et ambitsiooni vähe. Tase saavutatigi, kuigi nüüdseks on selle kohale jälle kogunema hakanud mustad pilved.

Avalikke kulutusi suurendada on mõistagi raske, erakondade kulutuste kokkuleppel vähendamine oleks aga kokkuhoid – raha jääks üle, seda ei peaks otsima ja leidma. Värskele presidendile peaks olema täiesti jõukohane ülesanne kutsuda erakonnajuhid kokku ja kallutada nad kulutamise drastilise vähendamise lepet sõlmima.

Valikud laual on lihtsad. Belgia variant, mille korral on erakonnad täiel määral avalikul ülalpidamisel, aga eelarveraha jagatakse neile häälte arvu järgi valimistel, mitte mandaatide järgi parlamendis ja praegusest mahust tunduvalt vähem. Mingi kombineeritud põhjamaine mudel annetuste ja kulude ülempiiriga, näiteks, et ükski annetus ei tohi olla suurem kui 1000 eurot aastas ega moodustada rohkem kui protsendi saadud annetuste kogusummast.

Pole minu asi kõiki lahendusteid välja pakkuda, Euroopas praktiseeritav oma ebatäiuslikkuses on avalik info ja erakondadele kättesaadav. Tähtis on leida tee sellise tulemuseni, et Eesti erakonnapoliitiline süsteem ei lähe ühiskonnale rohkem maksma kui üks euro elaniku kohta aastas.