Von der Leyen on kodumaal kritiseeritud, kuid Eestit tunneb ta hästi
Teisipäeva õhtul jõudsid Euroopa Liidu liikmesriikide juhid pärast pingelisi läbirääkimisi kokkuleppele EL-i uute tippjuhtide asjus. Euroopa Komisjoni järgmiseks presidendi kandidaadiks valiti Saksamaa paremtsentristist kaitseminister Ursula von der Leyen.
Paljud poliitikud ja poliitikavaatlejad on juhtinud juhtinud tähelepanu sellele, et eurovalimiste tulemuseks olnud senisest killustatum Euroopa Parlament eeldas ka laiemat koalitsioonimoodustamist, sest enam ei piisanud kahe suurfraktsiooni - paremtsentristliku EPP ja sotsiaaldemokraatide - omavahelisest kokkuleppest. Suure koalitsiooni moodustamine eeldab omakorda pikka aega kaalutud ja läbi mõeldud kokkuleppeid, kuid teisipäeva õhtuks sõlmitud kiirkorras tekkinud kompromiss oli paljude arvates aga kõike muud kui seda, nendib Politico oma ülevaates.
Eriti silmatorkav on kiirelt tehtud kompromissi puhul see, et tulemus on tugevalt Lääne-Euroopa kasuks kaldu.
Kokkulepe näeb välja järgnevalt:
* Euroopa Komisjoni president sakslanna Ursula von der Leyen (EPP);
* Euroopa Komisjoni asepresidendid hollandlane Frans Timmermans (S&D), taanlanna Margrethe Vestager (Uuenev Euroopa);
* Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja belglane Charles Michel (Uuenev Euroopa);
* Euroopa Liidu välispoliitikajuht hispaanlane Josep Borrell (S&D);
* Euroopa Keskpanga juht prantslanna Christine Lagarde, kes juhib hetkel IMF-i. Poliitiliselt on ta paremtsentristliku EPP ridades;
* Euroopa Parlamendi võimalikuks presidendiks pakuti bulgaarlasest sotsialisti Sergej Staniševi, kuid europarlamendi vasakpoolsed käisid hiljem tema asemel
kandidaadina välja hoopis Itaalia sotsiaaldemokraadi David-Maria Sassoli.
Ursula von der Leyen
Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadiks esitati kokkuleppe kohaselt Saksamaa kaitseminister Ursula von der Leyen.
Ursula von der Leyeni kahjuks räägib kõige rohkem see, kuidas ta üldse valituks osutus - mitte oma senise töö või avalikult esitatud seisukohtade põhjal, vaid tänu sellele, et kui pühapäeval sõlmitud esialgne kokkulepe läbi kukkus, oli vaja Manfred Weberi tagasilükkamise kompenseerimiseks tulla vastu Euroopa Rahvaparteile (EPP), mille liikmeks ta Angela Merkeli Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liidu (CDU) liikmena ka on.
Samuti mängis ilmselt rolli ka soov saavutada juhtide seas sooline tasakaal.
Kuigi Von der Leyen on Brüsselis saksa ametniku peres sündinud, siis karjääri Euroopa Liidu institutsioonides tal ette näidata ei ole.
Samas on 60-aastasel Von der Leyenil esmapilgul olemas kõik, mida üks edukas (nais)poliitik vajab, ja teda on seetõttu kutsutud ka Wunderfrau-ks. Ta räägib palju keeli, enne poliitikasse siirdumist sai arstiks ning kasvatas üles seitse last. Ta on hea avalik esineja ning sobib igati foto-ja telekaamerate ette.
Alam-Saksi liidumaalt alustanud poliitikuna on ta olnud Merkeli valitsustes algusest peale ehk 2005. aastast. Enne kaitseministriks saamist oli ta perede ja noorte minister (2005-2009) ning töö- ja sotsiaalminister (2009-2013).
Kodumaal on tal aga hulgaliselt kriitikuid.
"Von der Leyen on meie nõrgim minister. Tundub, et sellest piisab Euroopa Komisjoni presidendiks saamiseks," teatas Euroopa Parlamendi endine president, sotsiaaldemokraat Martin Schulz teisipäeval.
Kuigi Schulzi kommentaari taustaks on osaliselt kindlasti ka pettumus, et Euroopa Komisjoni juhiks ei saanud Hollandi sotsiaaldemokraat Frans Timmermans, ei ole Schulz paraku oma arvamusega üksi ning Von der Leyenil on ohtralt kriitikuid ka CDU-s.
Peamiseks etteheiteks Von der Leyenile on olukord Saksamaa relvajõududes. Kuigi ta on probleemides süüdistanud sageli oma eelkäijaid, on ta olnud kaitseministriks juba 2013. aastast.
Saksamaa relvajõududes on olnud tema ametiajal rohkelt skandaale. Näiteks sagedased probleemid varustusenappusega ja töökorras sõjatehnika puudumine. Näiteks 2015. aastal selgus, et Saksamaa sõjalennukitest on tegutsemisvalmis vähem kui pooled; 2017. aastal selgus, et Saksa mereväel pole ühtegi töökorras allveelaeva; 2018. aasta raport, mille kohaselt on lahinguvalmidus halvenenud ja Saksa sõjaväel pole NATO missiooni jaoks tanke ning muud põhivarustust, sama nentis ka 2019. aasta jaanuaris avaldatud raport.
"Pole piisavalt ei personali ega ka varustust ning puudujääk järgneb puudujäägile," nentis Bundeswehri parlamentaarse järelevalve eest vastutav sotsiaaldemokraadist rahvasaadik Hans-Peter Bartels jaanuari lõpus avaldatud raportis. "Sõdurid on kaugel sellest, et neil oleks täismahus varustus."
Samuti on Von der Leyeni ametiaega varjutanud skandaal seoses teenistusrelvaks valitud Heckler & Kochi automaadi G36-ga, mille puhul selgus, et kuumenenud relvast lennanud kuul ei liigu enam otse. Eriti suurt piinlikkust on valmistanud kolmemastilise purjeka Gorch Fock ülikulukas ehk esialgu arvatust kümme korda kallim remondisaaga. Nendest kõikdiest probleemidest tingituna on mõned analüütikud märkinud, et Saksamaa relvajõud meenutavat tänapäeval pigem vabatahtlikku päästekomandot.
Eraldi teemaks on ka asjaolu, et rikas riik Saksamaa on endiselt kaugel NATO eesmärgist kulutada kaks protsenti SKP-st riigikaitsele ning selle eest on Berliin pälvinud Washingtoni teravat kriitikat. Kuigi selline otsus ei ole Von der Leyeni enda teha, vaid vastutus sellise olukorra eest lasub kogu Saksa valitsusel, võib sellel olla oma mõju, kui Euroopa Komisjoni president Von der Leyen kohtub näiteks USA presidendi Donald Trumpiga.
Kaitseministrit on kritiseeritud ka selle eest, et ta on kasutanud väliskonsultante, sealhulgas firmasid Accenture ja McKinsey, ning sellel teemal on parlamendis
algatatud ka uurimisi võimaliku korruptsiooni asjus.
Tagasiastumist pole nimetatud skandaalid aga toonud, sest Von der Leyenil on mõjuvõimsad toetajad nagu Bundestagi spiiker Wolfgang Schäuble ja liidukantsler Merkel ise. Küll aga on skandaalid kukutanud ta Saksamaa populaarsemate poliitikute seast ning temast ei räägitud enam kui Merkeli tõenäolisest mantlipärijast.
Von Der Leyenit on tabanud süüdistused akadeemilises plagiaadis. Selles pole ta Saksamaal, kus on tavaks eeldada ministritelt kõrgeid akadeemilisi kraade, loomulikult üksi.
Kunagine Saksamaa kaitseminister Karl-Theodor zu Guttenberg pidi omal ajal just plagiaadi asjus tagasi astuma. 2013. aastal astus plagiaadiskandaali tõttu tagasi aga lausa haridusminister Annette Schavan. Von der Leyenil läks lõpuks siiski paremini - ülikooli komisjon tunnistas, et ta oli oma meditsiiniõpingute doktoritöös jätnud mõnes kohas nõuetekohaselt viitamata, kuid need vead polevat olnud siiski tahtlikud ega mõjutanud tema töö keskset sisu.
Seega on võimalik, et paljud Saksamaa CDU liikmed näevad hea meelega, et Von der Leyen Brüsselisse lahkub. Muuhulgas vabastab see olulise ministrikoha mõnele erakonna tõusvale tähele.
Eesti jaoks on Von der Leyeni näol siiski pigem positiivse valikuga, sest kaitseministrina on ta lähedalt kokku puutunud NATO küsimustega ning on paratamatult kursis ka siinse piirkonna julgeolekuprobleemidega. Ta on hiljuti korduvalt Eestis käinud - külastanud Ämari õhuväebaasi nii 2017. kui ka 2019. aastal. Käesoleva aasta mais osales ta ka Lennart Meri konverentsil.
Märkimisväärne on ka see, et Ursula von der Leyen on kuulsa töösturi, Narva Kreenholmi Manufaktuuri omaniku, parun Ludwig Knoopi järeltulija.
Peaminister Jüri Ratas ütles Brüsselis Euroopa Liidu juhtkonna kandidaatide kohta, et nii Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadiks esitatud Saksamaa kaitseminister Ursula von der Leyenil kui ka Euroopa Ülemkogu alalise eesistuja kandidaadiks esitatud Belgia peaminister Charles Michelil on Eestiga head suhted ja nad tunnevad ka siinset julgeolekuolukorda.
Kaitseminister Jüri Luik peab kolleeg Von der Leyenit Eesti jaoks väga heaks valikuks.
Kolmapäeva pärastlõunal saabub Von der Leyen juba Strasbourg'i toetust koguma ja eurosaadikute kohtuma.
Toimetaja: Laur Viirand