Kevadperioodil ja ka enne seda tuli mul avalikkusele (sh ka ERR-i arvamusportaali kaudu) korduvalt selgitada, miks Emori ja Turu-uuringute küsitlustulemused erakondade reitingute osas erinevad.

Põhjuseks on asjaolu, et näost-näkku meetodil läbi viidavate küsitluste ja veebiküsitluste valimid moodustatakse erinevatel põhimõtetel.

Esimesel juhul toimub tavapärane juhuvalik, mis annab igale Eesti valimisealisele kodanikule võrdse tõenäosuse küsitlusvalimisse sattuda.

Veebiküsitlusteks aga kasutatakse küsitlusfirma poolt eelnevalt värvatud vastajate paneeli inimestest, kes on andnud oma nõusoleku taolistele küsitlustele regulaarselt vastata.

Puudusi on mõlemal valikumeetodil. Kodudes tehtavate näost-näkku küsitluste puhul kipuvad jääma alaesindatuks need vastajad, keda nende aktiivse elustiili tõttu pole võimalik koduselt aadressilt tabada või kes ei leia küsitlusele vastamiseks isegi poolt tundi vaba aega.

Veebiküsitluste puhul jäävad aga esindamata need elanikkonna grupid, kes internetti ei kasuta või kes küsitlustele vastamiseks nõusolekut ei anna. Emori küsitlusvalimis võib ju 80-aastaste osakaal olla tegelikkusele vastav, kuid eakas vastaja, kes kasutab internetti ja on valmis ka küsitlustele vastama, võib oma eluhoiaku (ja ka erakondlike eelistuste) poolest kindlasti erineda digipädevuseta eakaaslastest.

Nii võibki juhtuda, et traditsioonilisse küsitlusvalimisse satub keskmisest passiivsem, veebiküsitlustesse aga aktiivsem osa valijatest.

Et sellist kallutatust vältida, on Turu-uuringute AS alates augustist võtnud kasutusele kombineeritud metoodika, mis kasutab paralleelselt ja võrdse osakaaluga nii näost-näkku kui ka interneti teel läbi viidavat küsitlust. Selline meetod peaks andma tegelikkusega paremini kooskõlas olevad tulemused.

Sarnasest põhimõttest lähtub ka Ühiskonnauuringute Instituudi tellimusel erakondade reitingut mõõtev firma Norstat, kus veebiküsitluse valimit täiendatakse telefoniintervjuudega.

Et viimase nädala jooksul tulid avalikkuse ette kõigi kolme erakondade toetust uuriva firma tulemused, on asjakohane need siinkohal ära tuua.

Arvestades valimite erinevusi, on ootuspärane, et ainult aktiivsemaid vastajaid hõlmav veebiküsitlus annab paremad tulemused noorema valijaskonnaga Reformierakonnale, sotsiaaldemokraatidele ja Eesti 200-le. Keskerakonna toetus, mille valijatest enam kui 40% on vanemad kui 65 aastat, jääb Emori küsitlustes tegelikust madalamaks.

Siiski näitavad kõik kolm küsitlust küllalt sarnaseid tendentse - eelkõige seda, et pärast riigikogu valimisi ootamatult opositsiooni jäänud Reformierakonna reiting on jätkuvalt ja ülekaalukalt suurim.

Keskerakonna reiting, mis pärast ootamatu koosseisuga valitsuse moodustamist hakkas langema, on nüüdseks stabiliseerunud. Tõsi, erakonna toetus selle peamistes valijasegmentides - venekeelsete valijate ja pensionäride seas - on võrreldes riigikogu valimiste eelse perioodiga kahanenud.

Venekeelsetest valijatest oleks augustis hääletanud Keskerakonna poolt 57%, jaanuaris 2019 oli erakonna toetus selles valijagrupis 80%.

Ka pensioniealiste kodanike eelistustes on Keskerakond endiselt esikohal - selles vanusegrupis toetajaid on tal veidi üle kolmandiku. Kuid jaanuaris toetasid 65 aastastest ja vanematest valijatest Keskerakonda veel ligi pooled.

Võrreldes juuniga on kahanenud Keskerakonna kahe valitsuspartneri reitingud: EKRE-t toetab 16%, Isamaad 7%. Kui analüütikud on märkinud, et Isamaa õudusunenäoks oleks olnud jääda koos EKRE-ga opositsiooni, siis ega neil ka koalitsiooni kuuludes pole kerge oma nägu säilitada. Helir-Valdor Seeder sobiks oma seisukohtade ja esinemisstiili poolest suurepäraselt ka EKRE kõneisikuks.

Hõisata pole põhjust ka sotsiaaldemokraatidel: Indrek Saare valimine erakonna etteotsa on erakonna reitingut kahandanud 8 protsendini. Vaevalt, et noored ja tarmukad Lauri Läänemets või Riina Sikkut oleks lasknud erakonnal lutsukala kombel suveunne suikuda.

Lisaks valijate erakondlikele eelistustele hüpoteetilistel riigikogu valimistel, küsib Turu-uuringute AS ka valijate teisi eelistusi ning seda, mis erakondade poolt kindlasti oma häält anda ei soovita.

Teisi eelistusi koguvad kõige enam erakonnad, mis poliitilise maastiku vastandumistes võtmerolli ei mängi – populaarseimad on Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid vastavalt 23 ja 22 protsendiga.

Kui analüüsida teisi eelistusi esimeste eelistuste lõikes, selgub, milliseid erakondi peab valija omavahel kokkusobivaiks. Siin mängivad määravat rolli poliitiline praktika (teisena eelistatakse erakondi, millega esimesena eelistatud erakond teeb või on teinud valitsuskoostööd) või sarnased väärtused.

Nii näiteks on EKRE teiseks eelistuseks 28-29 protsendile Keskerakonna ja Isamaa valijaist. Samas saavad Keskerakonna valijatelt EKRE-ga võrdselt toetust ka sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200, mis osutab liberaalselt meelestatud valijate jätkuvale olemasolule Keskerakonna toetajaskonnas. Isamaa valijad aga eelistavad Reformierakonda (44%) teise valikuna oluliselt rohkem kui Keskerakonda või EKRE-t (vastavalt 30% ja 29%).

Reformierakonna valijate teisteks eelistuseks ei ole aga mitte teised parempoolsed erakonnad, vaid kõige sagedamini Eesti 200 (34%) ja sotsiaaldemokraadid (31%).

Huvitavat informatsiooni pakub ka see, mis erakondade poolt valija kindlasti ei hääletaks.

Kõige ebasümpaatsemate erakondade pingerida juhib EKRE. Kui jaanuaris oli neid, kes EKRE poolt oma häält ei annaks, 43 protsenti, siis augustiks on selliste kodanike osakaal tõusnud 58 protsendini.

Pikka aega valijatele kõige vastumeelsemaks erakonnaks olnud Keskerakond on vastuhäälte pingereas alles kolmas (29% kõigist valijaist), neist on rohkem vastaseid suutnud koguda Reformierakond (32%).

Keskerakonna ja Reformierakonna vahel valijate vastastikune sümpaatia puudub. Keskerakonna valijaist ei hääletaks kindlasti Reformierakonna poolt 64%, Reformierakonna valijaist aga ei annaks 49% häält Keskerakonnale.

Seega ei ole paljukõneldud Keskerakonna ja Reformierakonna võimalikul koalitsioonil valijate poolt vaadates suuremat kandepinda (vaid 10% Reformierakonna valijaist ja 17% Keskerakonna valijaist märgib teise eelistusena suurimat poliitilist oponenti).

Kui arvestada valijate teisi sümpaatiaid ja ebasümpaatiaid, siis oleks kõige parema vastastikuse tõmbejõuga ja kõige vähem vastumeelsust tekitav võimalik valitsuskoalitsioon Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Isamaa vahel.