Ametlikult asutati MTÜ Slava Ukraini alles 7. märtsil ja sellest üheksa päeva hiljem, 16. märtsil toimus heategevuslik kontsert Slava Ukraini, mis kogus ühe õhtuga fenomenaalsed 700 000 eurot. Ehkki ühingus aitas teda ka ring tuttavaid, sai just Johanna-Maria Lehtmest Slava käilakuju. Ta viis sageli end ohtu seades abi sinna, kuhu kohmakad riiklikud programmid polnud veel jõudnud. Ta andis päevas mitu intervjuud ning võitis südameid, kui mitte varem, siis emotsionaalse esinemisega riigikogus.  

"Johanna oli väga inspireeriv selle koha pealt, et tal oli mingi selline selge ütlemine selles osas, mida paljud inimesed ei julgenud too aeg välja öelda. Näiteks, et Ukraina ei ole prügimägi, et me ei pea saatma Ukrainasse oma viimaseid vanu riideid ja räbaldunud tekke ja muud sellist, et me peame läbi mõtlema, mida seal on vaja. /.../ Ja see oli selline mõtteselgus, mida siis oli vaja," kirjeldas Slava Ukraini endine projektijuht Maria Reinup.

"Seda on võimatu ülehinnata. See on kindlasti väga oluline juhtfiguurina," ütles ka Slava Ukraini nõuandva kogu endine liige Jaan Puusaag.

Mõistagi ei ole Slava Ukraini ainus. Ukrainlannaga abielus, seal pikalt elanud ja äri ajanud Ragnar Sass saatis samal ajal Ukrainasse samuti erinevaid sõidukeid. Just temal tekkis teadaolevalt esimesena, märtsi keskel kontakt abiorganisatsiooniga Vse dlja peremogi või All for Victory, mida juhib endine Lvivi aselinnapea Hennadi Vaskiv, kellest saab hiljem ka antud loo üks peategelane.

"Sellel hetkel ei teadnud keegi mitte midagi, kuidas teha tollidokumente, mida peab üldse tegema. Ja siis oligi niimoodi, et me kohtusime nendega piiri peal, neist oli palju abi, nad aitasid põhimõtteliselt autod üle piiri viia," rääkis Sass.

"Ta oli väga avatud suhtleja, hästi läbimõeldud plaaniga, mida teha tuleks, viisakas, härrasmehelik, hästi riides. Sõbralik ja väga vokaalne selles osas, kui oluline on Ukrainale Eesti abi," ütles Reinup.

Kuni 2021. aasta veebruarini Lvivi finants- ja majandusküsimustega tegelenud abilinnapea taset ja stiili näitab, et ta sõidab Volvoga, millel diplomaatilised numbrimärgid. Just Ragnar Sass soovitas mõjukat abimeest Lehtmele. Aprilli alguses oli parasjagu dokumentaalfilmi väntava "Pealtnägija" kaamera juhuslikult juures, kui Slava tuumik arutas koostööd uute partneritega. Teiste seas istus sel hetkel laua taga projektijuht Maria Reinup. 

Samal ajal kui Vaskivi koostöö Slavaga võttis tuure üles, see Ragnar Sassi tiimiga hääbus. Koos tehti viis konvoid umbes 50 autoga ja Vaskiv väisas vahepeal ka ise Tallinna, kuid koostöö kestis lõpuks alla kahe kuu ja lõppes veidralt. 

"Mai algul ta ütles, et mul on abi vaja ühe asjaga. Et sellel autol, mida ta kasutab meie aitamiseks, on läinud üks varuosa katki ja ta palub meilt abi, et leida selle Volvo iluvõre ja ära värvida. Lihtsalt, kuna Ukrainas on sõda, autoteenindused on kinni ja tal on väga-väga vaja, kuna tuleb mingisugune Euroopa komisjon, muu asi... Ja siis me ütlesime, väga hea, me aitame, toome sulle selle, hangime selle, /.../ me ostame ja sa tasud meie kulud. /.../ Ja siis, kui me selle saime ja viisime Ukrainasse ja andsime selle üle, siis ütlesime, et selle maksumus on ümmarguselt 1500 eurot, siis ta keeldus seda maksmast meile. Lihtsalt keeldus. Siis me niimoodi – oota, mis nüüd juhtus? Kuidas ma saan selle raha võtta näiteks toetajatelt, nalja teete? /.../ Ja siis see koostöö lihtsalt vaikselt vajuski ära," selgitas Sass.

Ühelt poolt oli korda saadetud midagi enneolematut, teisalt töötas Slava seltskond suve hakul aurude peal. 

"Muidugi oli pingeid, kas me saame asjad õigeks ajaks välja, kas tulevad tellimused kokku, teisel poolel jätkuvad sõjauudised, Butša jne. See foon juba ainuüksi oli väga raske. Väga lühikese vahega pidi pakkima toitu ennetähtaegselt sündinud lastele ja siis laibakotte, see psüühiliselt oligi kõigile erineva raskusastmega," rääkis Reinup.

"Inimene on ikkagi inimene, seal tulevad mängu emotsioonid, ülekoormused, ületöötamised, stress," tõdes Puusaag.

"See läbipõlemise faktor sai üsna tuntavaks mingil hetkel. /.../ Sa suudad vaid nii palju teha selle entusiasmi ja esialgse eufooriaga ja siis tekib lõpuks väsimus ja see küsimus, et kuidas edasi," ütles Reinup.

"Selleks ajaks olid enamus inimesi ikkagi ka kergelt öeldes läbi põlenud ja ma arvan, et mina inimesena ja oma natuurina, juhi natuurina kindlasti aitasin sellele kaasa, jah," tunnistas Lehtme.

Kogemuseta Lehtme juhtis MTÜ-d sisuliselt ainuisikuliselt

Tol hetkel Slava nõukotta kuulunud suurettevõtja Jaan Puusaag haistis ka teistsugust kõrbelõhna. Ühelt poolt polnud keegi kunagi varem Eestis korjanud nii palju raha nii lühikese ajaga, teisalt juhtis kogu tegevust sisuliselt ainult Johanna-Maria Lehtme, kellel puudus varem vastav kogemus.

"See, miks ma arvasin, et seda juhtimist tuleks professionaalsemaks muuta, ei olnud mitte mingi kahtluse pärast, et äkki midagi toimub. Ja selles mõttes need kuulujutud ja uudised nüüd, mis on välja tulnud, on olnud minu jaoks üllatus, aga ma ütlen, et võib-olla nad olid just, et tollel ajal ei tehtud neid õigeid otsuseid," kommenteeris Puusaag.

"Suures osas otsuseid võttis vastu Johanna, mõnikord ka nii, et me ei teadnud, mis see tulem on, või kuidas see täpselt on otsustatud," ütles Reinup.

"Kõik teised võisid kõrval arvata, mida tahes, aga kui ikkagi Johanna ütles, et see niimoodi ei toimu, siis see niimoodi ei toimunudki," kirjeldas Puusaag.

"Seda tuleb kindlasti tunnistada, et alguses ma tegin selliseid mikromanageerimise vigu. /.../ Mul ei olnud piisavalt aega ja seda peab endale tunnistama. Ma arvan, et see pole nõrkus, kui sa seda julged tunnistada, et ma arvan, et ma kindlasti tegin alguses juhtimises vigu," ütles Lehtme.

Lehtme sõnul olid silmapiiril isegi kaks potentsiaalset tegevjuhti, kuid üks loobus ja teine tahtis liiga palju raha, mistõttu jäi üldjuhtimine edasi tema õlule. Kui keeruline on asju kontrollida, näitab kas või seni Eestis varju jäänud juhtum juuni algusest, kui ühest järjekordsest Slava saadetisest – viie maasturiga konvoist – avastati Ukraina piiril kamuflaaživõrkude, toiduainete ja muu abi kõrval salakaubana 15 000 e-sigaretti.

"Ma sain tegelikult ühelt eestlaselt telefonikõne, et selline probleem on ja ma olin mitte kergelt, vaid ma olin ikka täielikus šokis," meenutas Lehtme.

"See oligi väga suur šokk, et keegi on otsustanud mingit oma haltuurat teha või ma ei tea, mis see täpselt oli. Johanna andis ka kõigile kohe märku, kui see juhtus ja kutsus kokku, et püüda otsustada, mida nüüd selle teadmisega peale hakata," rääkis Reinup.

Kardeti, et see jama võib saada Slavale saatuslikuks. Samas tuvastati kiiresti, et salakaubaveo organiseeris üks partner Harkivist, kellega lõpetati kohe koostöö. Lvivis asuva partneri aktsiad tõusid sellega veelgi.

Vaskiv on pälvinud tähelepanu vastuoluliste olukordadega

Kodumaa meedia on ladusa jutu ja esindusliku välimusega Vaskivit korduvalt kajastanud vastuolulises olukorras. 2019. aasta kevadel kahtlustati mitut Lvivi ametnikku eesotsas linnapeaga korruptiivsetes maatehingutes. Mais, kui Vaskiv ametist kõrvaldatud meeri asendas, murdsid vihased aktivistid volikogusse. Sõnelus tipnes rünnakuga, kus visati algul ühele linnategelasele ja siis Vaskivile näkku rohelist värvi.

Vaskiv oli pärast värvirünnakut kaks nädalat haiguslehel väitega, et aine põletas nägu. Vastaspool väitis aga, et abilinnapea bluffis, kasutades seejuures dramaatiliste piltide tegemiseks ilusalongi omanikust abikaasa abi. Afääri lahati põhjalikult kohaliku telekanali jutusaates, kus reporter käis muu hulgas ka Vaskivi naise salongis.

Vaskivile pole esitatud ühtegi ametlikku süüdistust, küll aga tekitas suurt elevust tema majanduslike huvide deklaratsioon, mille kohaselt abilinnapea ise ja tema lähedased hoidsid sadu tuhandeid dollareid ja eurosid sularahas, ning veel 2021. aastal kajastati, kuidas Vaskiv olevat mõjutanud vargsi kohalikku prügila hanget.

"Seda oli tunda just nimelt, et bürokraatliku poole peal on tal kuidagi lihtsamad reeglid kui võib-olla tavainimesel. /.../ Aga muidugi oli ka algusest peale selge, et siin tuleb olla väga ettevaatlik sellepärast, et minu kogemus Ukrainaga, kui ma olen seal toimetanud kaheksa aastat, on see, et inimestega, kes on töötanud poliitilistel ametikohtadel, on alati väga kõrge risk, et seal võivad olla mingid asjad väärtuste mõttes teistmoodi," kommenteeris Ragnar Sass.

"Ma arvan et kui seal oleks mingeid ohutulukesi olnud – tegelikult meil Ukrainas oli piisavalt palju kontakte ka kolme tähega organisatsioonide seas –, kui oleks mingi kahtlus olnud, oleks öelnud: stopp, vaadake, kes on teie koostööpartnerid," rääkis Lehtme, kelle sõnul tehti Vaskivile ka taustakontroll ning vastuseks öeldi, et temaga tohib koos töötada.

"See oli minu jaoks piisav, kui selline organisatsioon ütleb, et siin on mingid skandaalid, selline värviskandaal /.../, aga mulle sellest piisas, me olime paar kuud tegutsenud Ukrainas, sellest mulle piisas, sest keda sa muud ikka usaldad kui mitte, kuidas nende kohta öelda, julgeolekuorganeid, eks," lisas Lehtme.

Lehtme sõnul ei teadnud ta Vaskivi seotusest koostööpartneriga

Põhjus, miks sellest kõigest juttu on, on see, et Slava Ukraini juht Lehtme allkirjastas mullu augustis lepingu Lvivis registreeritud firmaga IC Construction. Aasta varem asutatud ja justkui ehitusele viitava nimega ettevõtte juhiks on dokumentides märgitud Marta Ljuta, kes on Hennadi Vaskivi vennanaine ja töötab küünetehnikuna tema abikaasa ilusalongis. Lisaks on IC Constructioni tegevdirektorina märgitud All for Victory tollane logistikajuht Oleksandr Tšernov, kelle allkiri on ka koostöölepingul Slava Ukrainiga.

"Väikesed MTÜ-d tegutsesid väga pikalt aurude peal, neil ei olnud annetusi, inimesed väsisid ja mingi hetk tegelikult algselt asutatud MTÜ-d panid oma uksed kinni, sest inimestel said säästud otsa ja kõik muu. Ja IC Constructioni tegelikult me võtsime endale partneriks, et nad aitaks meil asju tuua üle piiri ja nad aitaks geriljakiirabisid ümber ehitada, tegeleda auto parandusega. See oli selline vajaduspõhine tegutsemine," selgitas Lehtme.

See koostöölepe on siiski põhimõtteline muutus – kui üldjuhul eelistatakse Ukrainasse saata füüsilist kraami just korruptsiooni ja vaheltkasu vältimiseks, siis nüüd hakkasid liikuma maksed. Lehtme teadis enda väitel, et IC Constructioni tegevjuht on ühtlasi Ukraina MTÜ logistikaülemus Tšernov, kuid raiub, et ei teadnud midagi Vaskivi isiklikust seosest firmaga. 

"Ma tegelesin kogu aeg ja meie meeskond tegeles kogu aeg Oleksandr Tšernoviga /.../, aga ühtegi küünetehnikut ega Martat ma pole näinud kunagi," ütles Lehtme.

"Oleksandr Tšernov /.../ oli selle ettevõtte juht ja oli ka vabatahtlik selles All For Victorys ja nad hakkasid pakkuma meile seda teenust, et nad saavad tuua kõik meie kaubad üle ja hakkavad pakkuma meile ümberehitamise teenust," rääkis Lehtme.

"Nemad tulid mängu sellepärast, et meil oli teatud teenuseid vaja, mida nemad suutsid meile pakkuda. On vaja arveid asjade eest ja nemad said selle arve meile väljastada," lisas ta.

Puusaagi sõnul jääb mulje, et mittetulundusühinguga All for Victory seotud inimesed lõid puukfirma, millega vahelt teenida. "Nii ta näeb välja kahjuks, jah," ütles ta. 

"Varifirma kasutamine, mis kuulub selgelt variisikule, on ülimalt ebatavaline. Ja ka Ukrainas tekitab esimese hooga viha. Ma ei suuda aru saada, miks niimoodi on tehtud," kommenteeris Ragnar Sass.

IC Construction deklareeris 230 000 eurot kasumit

Lehtme keeldus näitamast "Pealtnägijale" lepinguid ja arveid, viidates käimasolevale auditile. Ühelt poolt on Slava Ukraini teatanud, et on tegevuse jooksul tuhandetelt annetajatelt kogunud üle kuue miljoni euro. Teisalt tunnistab Lehtme nüüd, et 1,5 miljonit sellest läks IC Constructionile. Seda näitab suurtes piirides ka selle firma mullune majandusaasta aruanne. Ettevõte, mis näeb välja nagu puuk, deklareeris samas aruandes üle üheksa miljoni grivna ehk umbes 230 000 eurot kasumit. Lehtme väidab, et kuulis sellest esimest korda alles nüüd.

"Tagantjärele tarkus. Väga lihtne oleks tegelikult olnud osta kõik asjad, ehitada kõik asjad siin, Eestis kaks, neli, kuus korda kallimalt, viia need Poola piiri äärde, teha seal pilti meeskonnaga ja vabatahtlikega ja siis põhimõtteliselt jalutada minema ja vastutus langeb siis Ukraina poole peale, kuhu need autod jõuavad, kes nendega tegeleb jne," sõnas Lehtme.

"Ma rääkisin oma Ukraina tiimiliikmete ja meeskonnaliikmetega nüüd, laupäeval-pühapäeval ja üks neist küsis – huvitav, mis on hullem, kas ukrainlaste tapmine või ukrainlaste tagant varastamine?" kommenteeris Sass.

"Teate Ukraina on selline riik, kus sa kuskil pead kedagi usaldama ja meil oli nendega varem väga hea koostöö, /.../ siis ma ei näinud ühtegi punast lipukest," ütles Lehtme.

Märtsis tulid kahtlused raha väärkasutamise kohta avalikuks

Eelmise aasta lõpus kerkisid avalikkusesse esimest korda väited, et Slava Ukrainis võivad rahaasjad olla korrast ära ja justkui Lehtme maksab endale suurt palka. Et Slava nõukotta kuuluvad inimesed viskusid Lehtme kaitsele, siis asi rahunes.

MTÜ Slava Ukraini juhatusse kuulus kuni hiljutise ajani ainult Lehtme, lisaks oli küll nõukoda, kus rida rohkem või vähem tuntud inimesi, aga tagantjärele selgus, et nad ei olnud äriregistrisse ametlikult sisse kantud. 

"Kas ma sellest toona aru sain? Ausalt öeldes ma ei mõelnud sellele toona, sest asi vajas ajamist ja kuidas ta on juriidiliselt vormistatud... Jah, ma olin teinud avalduse olla MTÜ liige, kas see avaldus ka registreeriti, ma selle vastu kunagi huvi ei tundnud. Hiljem selgus, et nõukogu juriidiliselt, formaalselt ei eksisteerinudki. Aga selles mõttes asi käis ja toimis, mis me siin formaalitseme, tollel hetkel tundus," rääkis Puusaag.

Siseministeerium kuulutas Lehtme aasta kodanikuks, Postimees aasta inimeseks, ta sai presidendilt ordeni ja seadis Eesti 200 ridades üles oma kandidatuuri riigikogu valimistel.

Samal ajal jõudsid aga nõuandva koguni vihjed ja dokumendid Ukrainast, et Eestist saadetud abi pealt võetakse manti. Näiteks näidati sama IC Constructioni abil hangitud ja remonditud geriljakiirabide hinda Tallinna saadetud paberites tegelikust oluliselt suuremana. Kaks kuud kulisside taga hõõgunud kahtlus jõudis avalikkusesse esimest korda märtsi alguses.

Maksed IC Constructionile ja All for Victoryle peatati, Lehtme kõrvale pandi MTÜ juhatusse endine kõrge riigiametnik Marika Priske, kelle ülesanne on muu hulgas tellida ametlik audit, ja püüti mainekahju piirata. All For Victory andis Eesti ajakirjanike päringu peale ootuspärase vastuse, et neil pole midagi varjata ja nad teevad uurimisega igati koostööd. Hennadi Vaskiv ega Oleksandr Tšernov ise ei vastanud ka "Pealtnägija" kõnedele ega kirjadele.

Lehtme sõnul tema kasu pole saanud

Kulus veel kuu aega enne, kui Delfi ja Kyiv Independent tõid rohkem kui 5000 häält saanud värske riigikogulase lepingu väidetava puukfirmaga avalikuks.

"Teate, ka mina tunnen end selle summa juures petetuna, et selgitada see kasum välja. Ka mina olen vihane, ma arvan, et seda on minu praegusest hoiakust ka näha," sõnas Lehtme, vandudes, et ei teadnud skeemist midagi.

"Ja kui keegi arvab, et ma olen sellest kuidagi kasu saanud omakorda, siis see väide ei vasta tõele. /.../ Kui nad on siin rahvakeeli mänginud sikku, siis ma võib-olla ütlen natuke liiga otsekoheselt seda, aga siis tulebki vastutusele võtta ja ongi kõik," ütles Lehtme.

Vaskiv oli Lehtme sõnul üksnes koostööpartner. "Me oleme koostööpartnerid. See on natuke teistsugune sõprus. Need sõjaväelased kõik, keda me oleme õppinud tundma, need rindemeedikud, see on midagi muud. /.../ See on hästi raske tegelikult mõista, mida me läbi elame, kui sa näed surnukehasid, seda pommitamist seal. /.../ Mul alles praegu õnnestub leida mingeid väikeseid rõõme," rääkis lehtme.

Eesti prokuratuur ei algata kriminaalasja. Ukraina prokuratuur annab segaseid signaale.

Jaan Puusaagi sõnul tehti juba selle aasta alguses Rotary klubi poolt eraldi audit, fikseerimaks veel kord, et kõik nende annetused kasutati sihipäraselt. Samas kogupildi saamine võtab tema sõnul veel aega – leping audiitorfirmaga allkirjastati alles eelmisel nädalal ja lõplikku aruannet, mis hõlmab tegevusi mõlemas riigis, lubatakse alles suve lõpus. 

"Ei olnud kedagi, kes oleks olnud võimeline kiiremini seda revisjoni korraldama nagu ma aru sain, küll aga kallimalt, nii et selles kombinatsioonis tulebki lihtsalt ära kannatada, millal siis see ametlik tulemus tuleb," rääkis Puusaag.

"Ma arvan, et meil on kohustus saada aru, mis seal juhtus. Sest esiteks, need summad on väga suured, teine asi on selles, et kui me nendest asjadest ei räägi, siis Ukraina ei muutu. /.../ Nii halb kui see probleem ei ole ja ma saan aru, et see mõjutab iga abiorganisatsiooni Eestis, sest inimeste usaldus läheb alla, aga kõige hullem oleks selle kinni mätsimine täna ja lihtsalt öelda, et me ei saa rääkida, sest on sõda – ma arvan, et see oleks kõige suurem viga, mille me täna teeksime," kommenteeris Sass.

"Täna kõigele sellele tagasi vaadates on minu meelest oluline teadvustada, et Slava esimene, algusaeg tegi väga palju head ja mul on kahju, et uued uudised, enne kui need on isegi selged, nullivad seda, mida Slava on teinud. /.../ Ehk siis edasi on vaja väga läbipaistvat igasugust aruandlust, kommunikatsiooni kõikide abiandjate, eriti Slava puhul. Ma lihtsalt loodan, et nad teevad head otsused ja kiiresti," rääkis Reinup.

Vaskiv "Pealtnägija" kõnedele ja kirjadele ei vastanud, aga tegi sotsiaalmeedias avalduse, milles nimetab kõiki kahtlusi Johanna-Maria Lehtme ning teiste vabatahtlike aadressil "vaenlase propagandaks".