Justiitsministeerium on esitanud kooskõlastamiseks riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu, mis peaks täpsustama e-valimiste korraldust ning looma alused mobiiltelefoni vahendusel valimistel (m-valimistel) osalemiseks.

"Eelnõu seletuskirja kohaselt on eesmärgiks suurendada õigusselgust, tagada seaduste parem läbipaistvus. Ja kahtlemata mängib siin rolli, et riigikohus on mitu korda öelnud, et e-hääletamine peaks olema läbipaistvam ning kui praegused regulatsioonid põhinevad paljuski Vabariigi Valimiskomisjoni otsustel ja riigi valimisteenistuse korraldustel, siis neid on väga keeruline üles leida," rääkis Tupay. "Samas on sellele kindlasti lisandunud ka poliitiline aspekt, mida siin on mainitud õigusselguse ja läbipaistvuse all ehk siis e-hääletamise usaldusväärsuse küsimuse alla seadmine," lisas ta.

"Nii et see on kahtlemata õilis eesmärk. Aga nüüd tuleks vaadata, mis ulatuses on seda teostada suudetud," jätkas Tupay.

Professor tõi esimese kriitikana esile juba seaduse väljatöötamiskavatsuse (VTK) juures Vabariigi Valimisteenistuse tõstatud küsimuse, et valitsusele antakse muudatustega liiga laiad volitused. Selle seletuseks võib olla riigikohtu kriitika, et e-valimiste korraldamist puudutavad otsused tehakse liiga madalal – valimiskomisjoni ja valimisteenistuse – tasemel ning seadusemuudatusega pakutud lahenduseks on tuua need kõrgemale tasemele ehk anda valitsusele õigus kehtestada oma määrustega e-hääletamise konkreetsemad reeglid.

"E-hääletamise reguleerimine antakse suures osas täitevvõimu kätesse - mitte seaduse tasandil ei kehtestata kõik need reeglid, vaid see regulatsioon annab suuresti valitsusele õiguse reguleerida e-hääletuse korraldust," tõdes Tupay.

Professori sõnul on nende teemade reguleerimine samm õiges suunas, aga tema hinnangul peaks olulisemad reeglid kirjutama siiski seadusesse. "Ja see tuleb põhiseadusest, mis ütleb, et kõik olulised seadusandlikud küsimused, eriti sellised, mis on seotud põhiõiguste teostamisega - ja valimisõiguse teostamine on üks põhimõtteline ja väga olulise tähendusega põhiõigus demokraatlikus õigusriigis - et need põhimõtted peaks ikkagi kehtestama seadusandja," rõhutas ta.

Muudatuste viimine valimisseadusesse tagaks laiema toetuse

Valimisreeglite sätestamisel seaduses on kaks argumenti, selgitas Tupay: "Ühelt poolt on ainult seadusandja ehk riigikogu meil otseselt rahva poolt legitimeeritud. Aga sellega kaasneb veel ka täiendav aspekt, et kui kehtestada reeglid seaduse tasandil, siis on see menetlus väga palju avalikum."

Eelnõu menetlemisel riigikogus tuleb kuulata ja arvestada huvigruppide arvamusega, eelnõu arutatakse komisjonis, sellel on lugemised täiskogus, viitas ta. Nii tagab seadusandlik protsess avalikkuse informeerituse, rahvas teab mille üle vaieldakse.

Samas valitsuse määruste puhul sellist avalikkust ei ole. Kuigi eelnõus on ka mainitud, et valitsus võib ära kuulata valimisteenistuse, siis lõpuks teeb ta ikkagi oma otsuse, mida ta võib, aga ei pruugi põhjendada, selgitas Tupay. "Kahtlemata see protsess ei ole sedavõrd demokraatlik ega ka mitte läbipaistev ja avalik," tõdes professor.

Lisaks on riigikogu valimise seadus üks neist seadustest, mida saab muuta ainult riigikogu täiskogu enamuse otsusega: "Kui me vaatame valimisseadusi, siis näeme, et riigikogu valimise seadus on konstitutsiooniline seadus, ehk see on eriti tähtis seadus, mille kohta ütleb põhiseadus, et selle muutmiseks on vaja riigikogu koosseisu häälteenamust," tõdes õigusprofessor.

Küll aga nõustus Tupay sellega, et kõiki e-valimiste tehnilisi nüansse ei saa seadusesse panna, kuna need võivad suhteliselt kiiresti muutuda ja nende seaduses sätestamine võiks riigikogu üle koormata. "Kahtlemata tuleb neid reegleid muuta niivõrd, kuivõrd tehnoloogilised arendused edasi liiguvad ja selliste peensuste puhul on kahtlemata mõistlik selle juurde jääda, et neid küsimusi reguleerida näiteks valitsuse määrusega," rääkis ta.

Positiivseks hindas Tupay seda, et eelnõus tegeletakse küsimustega, millele riigikohus on oma otsustes viidanud nagu näiteks häälte lugemise reeglistiku täpsustamine, proovihääletuste ja testimise rakendamine. "Et selliseid küsimused on eelnõuga ette nähtud, siis see on kindlasti positiivne," märkis ta.

Valimiste üldpõhimõtete tagamine ei peaks olema valitsuse määrata

Tupay tõstis esile ka seda, et eelnõuga antaks valitsusele väga laiad volitused kehtestada oma määrusega tehnilised nõuded elektroonilise hääletamise korraldamisel valimiste üldpõhimõtete tagamiseks. 

"Valimiste üldpõhimõtted on meil ju kehtestatud põhiseaduses endas ja need on kahtlemata väga olulised põhimõtted," rõhutas ta.

Valimiste üldpõhimõtete kohaselt peavad valimised olema vabad, üldised, ühetaolised, otsesed, salajased ning proportsionaalsed.

Kriitikal valitsusele selliste õiguste andmise suhtes on Tupay hinnangul "kindlasti oma alus".

"Tuleks küsida, kas demokraatlikust riigikorraldusest tulenevalt peaks tõesti valitsus selliste põhimõtete tagamist - e-hääletamise ja m-hääletamise puhul - ise reguleerima või kehtestama? Selliste põhimõtete tagamine on üldjuhul olnud siiski seaduse tasandil reguleeritud," ütles professor.

Tema sõnul tekib siin võimude lahususest, mis on üks põhiseaduse aluspõhimõtteid, tulenev küsimus, kas valitsus peaks valimisreegleid ise muutma.

"Kas seda ei peaks siiski tegema parlament, kes on saanud rahva otsese toetuse? Valitsus ei peaks selliseid põhimõtteid ise kehtestama, arvestades sellega, et valitsusel on ju otsene huvi saada tagasivalituks. Me kujutame endale ette, mis juhtuks, kui ta otsustaks seda määrust oma menetluses muuta või näiteks neid põhimõtteid sealt maha võtta," rääkis ta.

Valimiste üldpõhimõtete tagamise peab parlamentaarses riigis kehtestama parlament, rõhutas Tupay.

Muudatused ei tohiks näida seadusandliku viigilehena 

Tupay möönis, et e-hääletamise usaldusväärsuse suhtes on ühiskonnas kahtlusi ja see võib ohustada Eesti kui digitaalse riigi korraldust. Seepärast ei tohiks kavandatavad seadusemuudatused selliseid probleeme süvendada.

"Nii et kindlasti tuleb silmas pidada, et valimisseaduse muudatus ei tohiks olla - aga ta ei tohiks ka näida - seadusandliku viigilehena ehk siis, et vaigistada riigikohtu kriitikat. Ta ei tohiks näida ka sellise lahendusena, et ta reaalselt ei toeta läbipaistvust," rääkis ta.

"Selles mõttes on põhjendatud küsida, kas tõesti tuleks valitsuse määruse tasandil käsitleda küsimusi, nagu valimiste üldpõhimõtete tagamine elektroonilise hääletamise süsteemi rakendamisel. Või kas need küsimused ei peaks siiski olema vähemalt üldistes raamides seadusest tuletatavad ja seda mõeldes ka sellele, et meie regulatsioon peaks näima alati võimalikult demokraatlik, läbipaistev ja usaldusväärne," selgitas professor.

Seetõttu on kaheldav eelnõus seatud eesmärgi - usalduse kasv e-valimiste suhtes - saavutamine, kui põhimõtteliste küsimuste reguleerimine ei alluks seadusandlikule protsessile, vaid jääks valitsuse otsustada, rõhutas Tupay.

RIA ja tehnikute roll jäävad eelnõus segaseks

Tupay tõi ka välja selle, et kui eelnõu seletuskirjas on öeldud, et seaduseelnõu üks eesmärk on olnud Riigi Infosüsteemi Ameti (RIA) ülesannete ja vastutuse täpsem reguleerimine e- ja m-valimiste korraldamisel, siis RIA-t ennast ei ole eelnõus üldse mainitudki.

Selle põhjuseks võib olla, et tulevikus ei hakka valimiste tehnilist lahendust pakkuma RIA, vaid mõni teine amet.

"Siin on mainitud, et valimisteenistus võib kaasata pädevaid asutusi. Selle all on kahtlemata mõeldud RIA-t, aga seaduse seletuskirjas tundub, et sealt on vahepeal midagi ära kadunud, sest seletuskiri konkreetselt nimetab RIA-t ja ütleb, et täpsustab selle ülesandeid. Seda siiski ei nähtu eelnõu lõplikust versioonist," rääkis ta.

Omaette teema on seotud ka sellega, millised nõuded rakenduvad valimiste läbiviimisse kaasatud asutustele ja neile tehnoloogilist abi osutavatele inimestele, lisas Tupay.

"Seda küsimust siin ei adresseerita. Kui me kujutame endale ette, siis valimisteenistuse ametnikud kahtlemata peavad arvestama sellega, et nendele kohalduvad teatud piirangud, konfidentsiaalsuse ja usaldusväärsuse nõuded. Kuivõrd sellised nõuded kehtivad ka abi korras kaasatud teistele institutsioonidele ja nende töötajatele, siis seda sellest regulatsioonist ei nähtu," tõdes ta.

Eelnõu kooskõlastusaeg on liiga lühike

Tupay kritiseeris ka seda, et eelnõu küll saadeti ülikooli õigusekspertidele kommenteerimiseks, kuid selleks antud tähtaeg oli väga lühike.

"On kahetsusväärne, et on mingi uus tava, kus eelnõud antakse kommenteerimiseks ja seisukoha andmiseks, aga pannakse väga lühikesed tähtajad, antud juhul kümme päeva, mis teeb asjaosalistele praktikas ikkagi väga keeruliseks sellele keskenduda ja leida aega tagasiside andmiseks, kuna need ei ole ka lihtsad küsimused. See ei tohiks tavaks muutuda," rõhutas ta.

Justiitsministeerium saatis eelnõu välja 6. septembril, selle kooskõlastusi oodatakse aga juba 20. septembri õhtuks.

Samas tõdes Tupay, et kuna eelnõu on alles menetlusprotsessi alguses, siis saab sellega seoses tekkinud küsimusi veel arutada ja lahendada.

Ministeerium: eelnõuga otsimegi tasakaalupunkti

Justiitsministeeriumi pressiesindaja ütles oma lühikommentaaris ERR-ile, et ministeerium on eelnõu koostades eelkõige arvestanudki just riigikohtu tähelepanekutega e-hääletamise kohta.

"Kõige olulisem on selgus inimeste jaoks, et e-hääletamist puudutavad reeglid oleksid ühest kohast leitavad ja avalikkusele arusaadavad. Samuti toome välja, et eelnõuga otsimegi tasakaalupunkti selles osas, kui suur roll jääb edaspidi Vabariigi Valimisteenistusele ja milline valitsusele," ütles justiitsministeeriumi pressiesindaja Maria-Elisa Tuulik.

Justiitsminister Kalle Laanet tõrjus oma kommentaaris ERR-ile kahtlusi, justkui võiks e-valimistel suuremate õiguste andmine valitsusele kahjustada valimiste sõltumatust.

"Seaduse järgi on valimiste korraldajad riigi valimisteenistus, valla- ja linnasekretärid, jaoskonnakomisjonid ja häältelugemiskomisjonid. Nii nagu ei ole valimiskomisjon valimiste korraldaja, ei muutu ka valitsus valimiste korraldajaks, kui talle antaks pädevus kehtestada valimiste valdkonda reguleerivaid määruseid," rõhutas Laanet.