"NATO otsus paigutada Eestisse alates 2017. aastast liitlaste pataljoni taktikaline grupp oli selles mõttes olulise tähendusega, et siia toodi sümboolse ülesandega üksus. Aga see iseenesest ei suuda tervet Eesti territooriumi kaitsta," selgitas praegust olukorda Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Martin Hurt esmaspäeval ERR-ile.

Kui seni Eestis asunud NATO üksuste funktsioon oli eelkõige heidutus ja nende ründamine oleks toonud kaasa alliansi vastulöögi vägedega, mis praegu ei asu Eestis, siis nüüd soovib Eesti üleminekut tugevdatud kaitsehoiakule, mis tähendaks jõulisemat vastupanu agressorile juba siin asuvate vägedega alates rünnaku esimesest hetkest.

Ka peaminister Kaja Kallas tõdes kolmapäeval ajalehes The Financial Times ilmunud intervjuus, et NATO praeguste kaitseplaanide kohaselt suudaks Venemaa Balti riigid vallutada ja mitmeks kuuks okupeerida ning allianss peaks need alad sõjaga tagasi võtma. See aga tähendaks, et Eesti riik häviks Venemaa rünnaku korral täielikult.

"Eesmärk, mille Eesti ametiisikud on viimastel kuudel välja öelnud, on, et Eestis asuvate maavägede suurus oleks selline, et see tagaks esmase kaitse, mis oleks piisav, et NATO tugevdusväed jõuaksid Eestisse," ütles Hurt. "Täpsemalt tähendab see siis sisuliselt seda, et meil oleks Eestis alaliselt rohkem vägesid kui siiamaani ja et nende vägede suutlikkus koheselt Venemaa võimalikule rünnakule vastu hakata oleks märkimisväärselt suurem," lisas ta.

Ka kaitseministeeriumi endine kaitsevalmiduse asekantsler Meelis Oidsalu rääkis esmaspäeval ERR-ile, et Eesti peaks NATO abiga saavutama usutava sõjalise kohalolu siin vähemalt järgmiseks viieks aastaks. Ta rõhutas, et agressiivne Venemaa jälgib eelkõige reaalset pilti, mitte ei lähtu teise poole kavadest ning seetõttu on ka oluline siin asuvate üksuste võimekus.

"Tervikuna vaatab venelane ja Putin ikkagi muutusi maastikel, mitte jutupunktides. Seda arutelu ka Vene saatkond kindlasti kuulab ja seda kuulates tehakse küll ka märkmeid, aga tegelikult vaadatakse teise silmaga, et mis reaalselt toimub, mis on meie nii-öelda sadamate, sõjasadamate ja lennujaamade nomenklatuur, mis sinna sisse saabub tugevdusena mingiks ajaks," ütles Oidsalu usutluses Mirko Ojakivile Vikerraadio saates "Uudis+".

Eesmärgiks on diviisi-suurune üksus

Viitele, et Eesti juhid on rääkinud diviisi suurusest üksusest, märkis Hurt, et kindlasti peaks siin asuma diviisi-taseme staap, mis planeerib operatsioonide läbiviimist ja vajadusel sõjaolukorras kaitseoperatsioone ka juhiks.

Diviis koosneb tavaliselt kolmest-neljast brigaadist ja selle suurus oleks 10 000 - 15 000 inimest. Lisaks oleks sellel ka hulk erinevaid tugevdusüksusi. Arvestades, et Eesti kaitseväe koosseisus on juba kaks jalaväebrigaadi, oleks minimaalselt vaja NATO liitlastelt juurde ühe brigaadi jagu vägesid.

"Ambitsioon on saada mõnelt teiselt NATO liikmesriigilt siia brigaadi-suurune üksus, brigaadi suurus on 4000-5000 inimest. Osa selle brigaadi isikkoosseisust peaks alaliselt siin paiknema, aga olulisem võib-olla isegi on see, et siin paikneks alaliselt selle brigaadi jagu tehnikat ja ka varud, sest nagu me oleme ilmekalt näinud sõjast, mis praegu Ukrainas käib, siis ilma varudeta ei tee mitte midagi," rääkis Hurt.

Ta rõhutas siiski, et otsus siia brigaadisuuruse üksuse paigutamiseks sõltuks paljuski vajaminevates ressurssidest ning sellest, kes need kulud katab.

"Need on kõik variandid ja paljuski sõltub see teiste liitlaste, aga osaliselt muidugi ka Eesti enda ressurssidest. Liitlaste vägede hoidmine siin - ja me ei räägi muidugi mitte ainult Eestist, vaid ka Lätist, Leedust ja Poolast - on kulukas ja ma arvan, et ressursi küsimus on kindlasti oluline," rääkis analüütik. "Aga samas tuleb muidugi tõdeda, et kümmekond aastat tagasi hoidis NATO alaliselt Afganistanis üle 125 000 inimese, mis oli kindlasti palju keerulisem keskkond, kus oma üksusi hoida," lisas ta.  

Kindlasti tähendaks aga lisavägede paigutamine Eestisse täiendavatele sõjaväelastele elukohtade ehitamist, ladude ja väljaõppealade rajamist, rõhutas Hurt ning viitas, et juba praegu kipub kaitseväe keskpolügoon väikseks jääma.

Olulised sõnumid tulevad alles Madridis

Hurt leidis ka, et vahetult enne NATO tippkohtumist ei tasu riikidelt enam oodata sõnumeid täiendavate vägede paigutamiseks või teisteks muutusteks, kuna need on nii olulised otsused, et need tahetakse välja öelda kõige olulisemal foorumil

"Ma arvan, et me kindlasti kuuleme sel nädalal NATO tippkohtumiselt liitlaste lubadusi tuleviku osas. Aga need on nii olulised sõnumid, et neid öeldakse välja kõige kõrgemal tasandil, ehk siis tippkohtumisel. Ja seepärast me ei ole ilmselt neid uudiseid meedias viimastel nädalatel näinud," rääkis Hurt. "Need on olulised otsused, nii poliitiliselt kui ka ressursiliselt väga suure kaaluga ja neid kommunikeeritaks mitte tilkhaaval, vaid pigem tippkohtumisel."

Erandiks Saksamaa

Erandiks oma plaanide avalikustamisel on siiski Saksamaa, mis on juba teatanud kavatsusest eraldada Leedu kaitsmiseks, mille eFP raamriik Saksamaa on, brigaadisuuruse üksuse, tõdes Hurt.

"Võib-olla erandiks on siin olnud Saksamaa, mis juba mõned nädalad tagasi, kui kantsler Olaf Scholz külastas Leedut, kinnitas, et Saksamaa on valmis paigutama Leedu kaitseks brigaadi, mis osaliselt paikneks Leedus ja osaliselt Saksamaal," rääkis ta.

"Aga teised riigid ei ole olnud nii varmad neid lubadusi välja ütlema veel. Nii et ootame veel mõned päevad ja siis on pilt selge," lisas analüütik.

Ka ERR-ile on räägitud, et Saksamaa on olnud üllatuslikult aktiivne NATO idatiiva kaitse tugevdamise vedamisel ja võtnud selles juhtrolli. "Nad on oma sõjalise mõtlemisega suutnud ka teisi riike mõjutada. Berliinist on tulnud niivõrd jõulisi sõnumeid, mis näitab, et Saksamaa võtab NATO idatiiva tugevdamist tõsiselt ja ka panustab sellesse," ütles üks valdkonna ekspert, kes ei soovinud oma nime avaldada.

Seda soodustab ka Saksamaa majanduslik võimsus, mida saab kasutada sõjalise jõu arendamiseks ning teiseks ei ole Berliinil ka erinevalt mitmest teisest Euroopa suurriigist mujal maailmas erilisi julgeoleku-alaseid ambitsioone.

Eesti loodab brittidele

Eesti paneb suurima panuse oma kaitse tugevdamisel Ühendkuningriigile, mis on ka praegu NATO suurendatud kohaloleku (eFP) raamriik, andes siin asuva lahingugrupi koosseisu tuumiku. Teised kaks riiki, mis lahingugrupi mehitamises osalevad, on Prantsusmaa ja Taani.

Brittide pühendumisest annab tunnistust ka peaminister Kallase hiljutine kohtumine Londonis Briti valitsusjuhi Boris Johnsoniga, mille järel vastu võetud ühisavalduses teatati, et kaks riiki teevad koostööd diviisitasandi juhtimisstruktuuri loomiseks Eestisse.

"Kohtumine Johnsoniga oli fundamentaalne," ütles üks Eesti diplomaat ning lisas, et seal oli selgelt näha, kuidas poliitiline tahe rullis sõjaväelaste argumentidest üle.

Väidetavalt ongi paljudes lääneriikides sõjaväelased väljendanud poliitikute suuniste suhtes kahtlusi ehk et valmisolek poliitilisel tasemel kaitset tugevdada on olnud tugevam kui sõjalisel tasemel, kuna sõjaväelased peavad alati tegelema ka küsimusega, kuidas ülesanded ellu viia.

Praeguseks on seni Eestis asuva eFP lahingugrupi raames tavapäraselt roteeruvale rügemendi-suurusele Briti üksusele alates veebruarist siin juba kaks sama suurt üksust. Veebruaris teatas Briti valitsus, et kahekordistab oma sõjaväelaste arvu Eestis.

Diviisi kõrvale ootab Eesti ka muid võimekusi

Lisaks lubadusele suurendada maaväe üksusi kuni diviisi-suuruse väekoondiseni ootaks Eesti ka muude sõjaliste võimekuste tõstmist, millest tähtsaimaks peetakse õhukaitset.

Kuna Leedu on juba omandanud keskmaa õhukaitse ning väidetavalt annab Lätile osa oma õhukaitsevõimekusest Hispaania, siis on Eesti ainus Balti riik, millel see võimekus seni täielikult puudub.

Eesti võib siin siiski loota Ameerika Ühendriikidele, kuna väidetavalt on USA teatanud, et kavatseb tugevdada Euroopas õhukaitset ja raketitõrje võimekust.

Nii mainis ka Hurt, et lisaks maaväe brigaadidele peaks diviisi suurusel üksusel olema ka õhutõrjevõimekus, pioneeri- ja helikopteriüksus ning võib-olla veel mingeid üksusi.

Muud teemad: Ukraina, Venemaa, Hiina, laienemine

Arusaadavalt tuleb Madridis teemaks ka Venemaa rünnaku alla sattunud Ukraina abistamine ning liidritele esineb video vahendusel ka Ukraina president Volodõmõr Zelenski.

Venemaa ja Hiina tulevane kohtlemine pannakse aga paika NATO uue strateegilise kontseptsiooni vastu võtmisega. Kui 2010. aastal vastu võetud kontseptsioonis nimetas NATO Venemaad oma strateegiliseks partneriks ja rääkis soovist arendada seda partnerlust, siis praeguses olukorras peaks olema kõigile liitlastele selge Venemaa ohtlikkus. Kuidas täpselt allianss Venemaad oma uues strateegiadokumendis nimetab, on veel lahtine.

Samuti on veel teadmata, kuidas NATO hakkab Hiinat käsitlema, kuna praegu kehtivas strateegilises kontseptsioonis ei ole kompartei juhitud riiki mainitudki. Väidetavalt on Hiina teemal riikide vahel erimeelsusi, kuna mõned sooviks maailmas üha jõulisemalt oma mõju suurendava riigi suhtes karmima sõnastusega hinnangut, teised jääks leebemaks.

Omaette küsimus on NATO laienemine, mis eelkõige on praegu päevakorral Soome ja Rootsi liikmeks astumise taotluse tõttu. Siiski ei ole need riigid suutnud Türgi nõudmisi rahuldada ning karta võib, et küll peamiselt Ankara vastuseisu tõttu Rootsi suhtes ei saa kumbki Madridis veel alliansi kutset. Soome eraldi liitumist aga takistab president Sauli Niinistö lubadus, et Soome astub NATO-sse ainult koos Rootsiga.

Eesti soovib NATO tippkohtumise deklaratsioonist kindlasti ka kinnitust alliansi avatus uste poliitikale, pidades silmas Ukraina ja teiste idapoolsete naabrite liitumisvõimalust tulevikus.

NATO tippkohtumine Madridis algab teisipäeval piduliku õhtusöögiga, mille annab Hispaania kuningas Felipe IV. Töösessioonid toimuvad kolmapäeval ja neljapäeval ( 29. - 30. juunil).

Kohtumisel uuendatakse alliansi strateegilist kontseptsiooni järgmiseks kümnekonnaks aastaks, et "NATO oleks kohanenud muutuva maailmaga ja suudaks tagada oma miljardi kodaniku julgeoleku," öeldakse alliansi eelteates.