Intervjueeris Tarmo Maiberg.

Räägime Türgi operatsioonidest Põhja-Süürias. Kas usute, et sellised operatsioonid vähendavad kurdide võimekust võidelda oma iseseisvuse eest?

Aitäh, et mind siia kutsusite ja palju õnne Eestile Ott Tänaku edu eest, mis oli välja teenitud. Ma ei püstitaks küsimust niimoodi. Tegemist on kolmanda terrorismivastase piiriülese operatsiooniga Süürias.

Viimane operatsioon pärast Oliivipuuoksa on Rahu allikas, mis on terrorismi vastu meie piiridel. See on eksistentsiaalne oht. Me jätkame võitlust terrorismi vastu. Me eristame kurde Rahva Omakaitse Üksustest (YPG), mis on tegelikult Kurdistani Töölispartei (PKK). Viimane on marksistlik-leninistlik separatistlik terroriorganisatsioon ning nii on teda defineerinud NATO, EL ja ka Eesti teiste riikide seas. PKK on korraldanud terroristlikku võitlust Türgis viimased 40 aastat, mille jooksul on hukkunud 40 000 inimest. Süüria on muutunud terrorismi koridoriks, ähvardades meie julgeolekut.

Kui räägime kurdide vaatepunktist, siis kaua see võitlus kestab? Kas on olemas võimalus rahuks Türgi ja kurdide vahel?

Viga, mida enamus inimesi teeb, on võrdusmärgi tõmbamine YPG/PKK ja kurdide vahele. Nad ei esinda kõiki kurde. Kas olete rääkinud nende kurdidega, keda on Türgis 300 000 ja kes on Põhja-Süüriast välja saadetud, sest nad ei toeta YPG ideoloogiat ja põgenesid nende rõhumise eest?

Mis on plaan Põhja-Süürias? Türgi ja Venemaa president sõlmisid kokkuleppe Sotšis, et luua turvatsoonid, ühised piiripatrullid, aga kas on olemas ka pikaajaline plaan?

Enne seda tulid USA asepresident Pence ja välisminister Pompeo Türki ja tegime ühisavalduse. Seejärel sõlmisid Sotšis Putin ja Erdögan üksteise mõistmise memorandumi, et 30 kilomeetrine piiriala puhastatakse YPG-st.

Meie esimene eesmärk oli turvatsooni loomine, piiri turvamine, terroristliku ohu elimineerimine piirialal ja turvatsoon, mis võiks olla põgenike tagasitõmbumise kohaks. Meil on 3,6 miljonit põgenikku. Üks miljon neist on Põhja-Süüriast ja neist omakorda 300 000 on kurdid. Kui nad soovivad ja tingimused on paigas, siis nad naasevad ja see ongi asja mõte.

Kes seal valitseb?

Praegu pole Süüria keskvõimu. Ja kuni pole poliitilist lahendust, ei olegi Süüria keskvõimu. Vaadates Oliivipuuoksa ja Eufrati kilpi, siis valitsevad kohalikud nõukogud, kelle valivad kohapeal elavad inimesed. Näiteks Afrinis, kus enamik on kurdid, on linnapea ja nõukogu liikmed kurdid. Infrastruktuuri toetab Türgi nii nagu ka koole ja haiglaid, sest on vaja toimivat taristut kohapeal elavatele inimestele.

Kes seda rahastab?

Praegu Türgi.

Kas see on odavam kui hoida põgenikke oma riigis?

Kõik ei ole rahas. Koju naasmise protsess peab algama, sest Türgis on 3,6 miljonit süürlast lisaks ühele miljonile teistest regiooni riikidest nagu Afganistan, Pakistan jne. Aga see on koorem, mis on peaaegu ainult meie õlgadel, Euroopa väikese toetusega, kuid see pole jätkusuutlik.

Seepärast peaks olema lahendus rahvusvaheline kogukonna osalus ja inimeste julgustamine naasta oma koduriiki.

Saksamaa tegi sellise ettepaneku. Kaitseminister Annegret Kramp-Karrenbauer pakkus rahvusvahelist turvatsooni ja president Erdogan lükkas ettepaneku tagasi.

Mida ma lugesin pressiavaldusest Saksamaa välisministri Heiko Maasi visiidist Türki, siis meie inimeste tähelepanu sellele juhiti. Mõistan, et Saksamaal ei ole ühtset seisukohta pakkumise suhtes. Meil on turvatsoon juba praegu. Pakkumise sisu pole veel selge, kuid tingimuste selgudes võiks seda arutada. Praegu on turvatsoon seal.

Kui loeme Sotši memorandumit, siis viidati seal Adana kokkuleppele, mis on 21 aastat vana. Ühe punkti järgi peaks Türgi peatama mässuliste relvastamise Süürias. Ja Idlibis on võitlejad, keda relvastab Türgi.

Adana leppe allkirjastasid... PKK liider Abdullah Öcalan oli Süürias ja juhtis sealt terroristlikke rünnakuid Türgis. Pärast Türgi survet ja rahvusvahelise kogukonna toel nõustus Süüria Öcalani välja viskama. Pärast seda tegime leppe Süüriaga, mis annab Türgile õiguse liikuda 10 kilomeetri sügavusele Süürias, et elimineerida terroristlikke rünnakuid. Viide Adanale Sotši memorandumis näitab Süüria nõusolekut Türgi kohalolekuga põhjas, et terroristidega võidelda. Mis puutub Idlibisse, siis Türgi võttis vastutuse terroristide elimineerimisel, sest Süüria režiim alustas pommitamist regioonis, kus elab neli miljonit inimest ja nad liikusid Türgi piiri poole ja sealt ehk ka Euroopasse. Et peatada põgenike voolu, leppisime Astana osalistega kokku, et võtame kontrolli olukorra üle. Praegu on olukord tundlik, sellega tuleb tegeleda, aga ilma humanitaarkatastroofi tekitamata ja et meid ei ohustaks uus migratsioonilaine.

Kui vaadata kaarti, siis Idlib, Afrin, Eufrati kilp ja nüüd Süüria põhjaosa, siis võtate tükkhaaval ning kas see on okupatsioon? Kuidas te seda nimetate?

Lükkan tagasi selle mõtte. Sotši memorandum ja USA-ga tehtud avaldus rõhutavad Süüria territoriaalset terviklikkust ja kinnitavad, et seda tagatakse. Türgi toetab Süüria territoriaalset terviklikkust rohkem kui keegi teine. Me ei taha piiri lähedal näha terroristlikku ala.

USA juhitud Genfi protsess toetab samuti Süüria territoriaalset terviklikkust. Meil pole mingit kavatsustki. Meil on piisavalt maad ja me ei taha kellegi maad, kuid peame kaitsma oma piire. See on legitiimne julgeoleku mure, millega on nõustunud ka peamine jõud regioonis, sealhulgas Süüria läbi Adana leppe.

Kas te usaldate Venemaad?

Küsimus pole ühe või teise riigi usaldamises. Oleme liitlasena NATO-s 1952. aastast ja oleme kindlad liitlased. Süürias oleme näinud, et meie liitlased loovad partnerluse meie peamise vaenlasega. Meil on raske mõista seda. Oleme neid hoiatanud ja küsinud neilt ja selgitanud neile, kuid see jätkus. See on riiklik huvi, sest riik peab kaitsma oma piire ja Venemaa on kohapeal. Töötame koos Venemaaga. USA on kohapeal ja ka nendega töötame.

Aga kui räägime NATOst, siis kas Türgi ei ole vastakal seisukohal mõne liikmega, kes kritiseerivad teie operatsiooni?

See on pettumust valmistav. Eeldame, et kõik liitlased, ja peasekretär [Jens Stoltenberg] ütles seda karmilt, et tuleb nõustuda Türgi legitiimse murega, mis ähvardab Süüriast. Kui räägime tähelepanu pööramisest, siis nad ei toeta meid ning meie küsime liitlastelt, et sõnadest ei piisa ja meil on vaja päris toetust võitluses terrorismiga, sest terrorism on meie ühine vaenlane ja on osa NATO päevakorrast. Türgi ei ole kunagi alt vedanud liitlasi.

Eesti on kummalises olukorras, sest tahame toetada USAd ja tahame toetada Türgit, kuid te ei ole enam omavahel sõbrad?

Vaadake avaldusi, mida USA ja Türgi tegid. Leidsime viisi ja lõppude lõpuks mõistsid nad, et Türgi jaoks on see elu ja surma küsimus.

Te ei küsi Eestilt üksusi piiri kaitsmise aitamiseks?

Ei. Oleme ise piisavalt tugevad oma piiri kaitsmisel, kuid taas kord, NATO põhimõte on, et üks kõigi ja kõik ühe eest. Kui NATO liikmena ütlen, et mul on probleem ja minu piire ja julgeolekut ähvardatakse, siis vähemalt ootan liitlastelt meie kuulamist ja empaatia väljanäitamist. Lõppude lõpuks on tegemist NATO piiriga. Kui Türgi turvalisus on tagatud, siis on ka NATO oma.

Loodame, et kaks erinevat rahuprotsessi tagab Süüriale lõpuks rahu.

Peate silmas Genfi ja Astana protsessi? Türgi ei näe nende vahel erinevust, need on koordineeritud ja paralleelsed. Üks aitab teist, Türgi on sillaks. Kuu lõpus toimub konstitutsioonikomisjoni kohtumine. Seda vedas Türgi Astana protsessis, et komisjon loodaks. Meie lootus on, et nii pea kui võimalik tekib stabiilne, õitsev ja rahumeelne Süüria.

Kui vaadata kaarti, siis elame karmis piirkonnas. Kõik naabrid ei ole nagu Eesti. Meil on palju julgeolekuohte meie piiridel, kuid meil pole naftat ega maavarasid, kuid meil on kaubandus. Kaubandusega tegelemiseks on vaja stabiilset naabruskonda ja õitsvaid riike.