Hanno Pevkur: proviisorinõue võib olla Linnamäe huvides ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Hanno Pevkur
Hanno Pevkur Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Reformierakonna juhatuse liikme Hanno Pevkuri sõnul hääletas erakond apteegireformile vastu poliitilistel põhjustel, tegelikult toetab ta liberaalsemat regulatsiooni. Kehtiva seaduse proviisoromaniku nõue võib tema sõnul tuua olukorra, kus Margus Linnamäe kindlustab positsiooni ja tulemuseks on halvem ravimite kättesaadavus ja kõrgemad hinnad.

Kas Reformierakonna hinnangul oli apteegireformi tagasipöörav seadus vale, või ta ei olnud piisaval ambitsioonikas?

Seal oli mitu põhjust. Peamiselt valitsus on hetkel vastutav selle eest, kuidas apteegikorraldus ja ravimite kättesaadavus inimestele oleks tagatud. See eelnõu anti sisse parlamendis koalitsioonierakondade töörühma poolt. Aga oli näha, et sotsiaalministeerium ei olnud sellega päri.

Mida ma ka oma küsimuses [Isamaa aseseimehe Priit] Sibula käest küsisin, et kes vastutab kui 1. aprillil apteegid näiteks kinni lähevad või vastupidi, kui kõik laabub. Et oleks selge vastutus. Et ei oleks hajutatud vastutust parlamendis mingite liikmete vahel. Et selgelt kas peaminister või sotsiaalminister vastutaks.

Üks asi oli see, et kui selgelt valitsuse vastutus peab olema, siis valitsusel peab koosmeel olemas olema, mida neil ei olnud.

Aga kui nüüd sisu poole vaadata, siis sisu poole pealt on meil erakonnas erinevad arvamused. Täiesti siiralt ja ausalt.

Mina näiteks isiklikult, mis puudutab omandi piiramist, seda ma ei toeta. Aga seal eelnõus olid punktid, mis mulle grammi eestki ei meeldinud. Mis puudutas näiteks haruapteekide nõude leevenemist, mis oli minu meelest vale samm. Samamoodi ka üldapteekide nõuded. Need olid kaks märkust, mis ma sealt eelnõust esile tooksin.

Tegelikult, kui koalitsioonil oleks olnud tahtmine selle eelnõuga sisuliselt tegeleda, mitte kiireloomuliselt, mitte sellise maiguga, et justkui on ostetud eelnõu, siis oleks pidanud võtma opositsiooni esindajad ka töörühma ja siis võib-olla oleks võinud sellest eelnõust teha asi, mis tegelikult ka aitab ravimiturgu korrastada. Ka tagada selle, et apteegid kinni ei lähe, või see oht maha võetakse.

Mis asi see võiks olla, mis tagaks apteegituru optimaalse toimimise?

Sisu poole pealt on hulk asju, mis selles eelnõus üldse sees ei ole. Ravimite lubamine Eesti turule, mis on minu hinnangul täna liiga jäik ja mida oleks võimalik teha hulga lihtsamaks läbi selle, et Euroopa Liidus juba turule lubatud ravimid saavad Eestis müügiloa oluliselt lihtsamini. See on üks lihtne näide sellest, mida tegelikult peaks tegema sisu poole pealt.

Kui sul on Euroopa Liidus näiteks 50 miljoniga inimesega turul juba ravim müügiloa saanud. Olgu ta siis mitme riigi koosmõjus või ühe või kahe või kolme riigi territooriumil saanud müügiloa, siis ei pea Eestis kogu seda protseduuri läbi teha, piisab vaid ravimi infolehe tõlkimisest ja ravimiamet annab lihtsustatult selle müügiloa.

Teiseks kui riik peaks tahtma vaadata, kas ravimite juurdehindlusprotsendid on õiglased ja õiged, siis peaks tegelema sellega, et kui kellelgi on tunne, et apteekide omanikud hetkel kuidagi liigapalju kasu teenivad, on alati võimalik juurdehindluse protsendid üle vaadata.

Ravimiturg ja apteegiturg on Eestis vist kõige enam reguleeritud turg üldse, kus riik kontrollib kõigepealt selle, millise hinnaga ravim Eestisse jõuab, läbi hinnakokkuleppe. Siis on ette antud hulgimüüjatele, kui suur võib olla juurdehindlus. Siis on antud jaemüüjatele, kui suur võib olla juurdehindlus. Siis on ette antud, kus sa tohid müüa ja mida sa tohid müüa ja kes tohib müüa. Ehk nii proviisorinõue kui ka farmatseudinõue kui ka ruumide nõue, kui suured need peavad olema ja kas seal tohib ka ravimeid segada või mitte. See turg tervikuna on ikka väga-väga reguleeritud.

Kui vaadata apteekide ja hulgimüüjate majandustulemusi, siis sealt ülemäärasta kasumit ei paista. Samas kartus on selles, et raha võib liikuda mingeid teisi teid mööda. Võib-olla on rahvusvaheliste ravimitootjatega mingisugused kick-back lepingud...

Selleks on ravimiameti järelevalve. Kui kuskil on kellelgi mingisugused kahtlused, et ravimiturul toimub midagi sellist, mis ei ole korrektne, siis selleks on politsei ja ravimiameti järelevalve, kui on vaja.

Kui vaadata erinevaid turgusid, siis on alati võimalik vaielda, kas vertikaalne integratsioon on adekvaatne või mitte.

Kui võtta Eesti erinevad turud, siis vertikaalset integratsiooni on küll ja küll. Näiteks kütuseturul või jaekaubanduses. Kus hulgimüüja on ka jaepakkuja. Neid on küll. Mina lihtsalt julgen väita seda, et kui isegi seadusega lõhkuda ära hulgimüüja ja jaemüüja integratsioon, siis küll juristid ja advokaadid on piisavalt nutikad, et leida jokk-skeem.

Ma arvan, et keegi ei ole ju huvitatud sellest, et tegelikult riik ei tea, kes on omanik. Palju parem on see, kui riik teab, kes omanik on.

Kui vaadata veel juriidika poole pealt - ma ei hakka rääkima, kas kellelgi võiks kahjunõue olla või mitte. Kellelgi on eraomand. See omanik on rendipinna peal või omaenda pinna peal. On ta kaubanduskeskuses või kuskil mujal. Nüüd oletame, et saabub 1. aprill ja mingit muudatust seadusesse ei tule. Siis eraomanik peab otsustama, mis ta teeb. Mis valikud tal on? A) ta teeb ettepaneku proviisorile, et osta mu pind ära koos apteegisisustusega ja võta rendileping üle. B) Annab sellele apteekrile, kes on kas proviisor või farmatseut sõltuvalt sellest, kas on haru või üld, annab koondamisteate ja ütleb, et ma panen selle ukse kinni või C) annab ikkagi koondamisteate ja teeb sinna sisse kingapoe või annab rendile edasi.

Need on ju need valikud. Kui nüüd omanikud ütlevad, et nad ei müü maha ja sa ei saa riigi poolt rekvireerida vara, siis me oleme ju tegelikult selles olukorras, nagu oli Yliopiston Apteekkiga, kes Viru keskuses pani oma uksed kinni, ja kus iganes nad veel olid, ja läksid Eesti turult ära. See seis võib ju täitsa teoreetiliselt olla nii, et eelkõige välisinvestorid, ma ei tea kas [Eesti suurärimees Margus] Linnamäe ka või mitte, leedukate Euroapteek ja sakslaste Benu, panevad oma poed kinni.

Nad hulgiturule võivad ju edasi tegutsama jääda. Seda ei keela neil keegi. Samamoodi on seaduse järgi hulgidel kõigil ju kohustus müüa kõikidele apteekidele neid ravimeid, mida nad küsivad ja kõikidel apteekidel omakorda kohustus müüa kõikide ravimeid. Mul on väga raske ennustada, mis juhtub. Kas omanikud panevad uksed kinni ja käituvad seaduse kohaselt, või hakkavad skeemitama läbi frantsiisilepingu, läbi kontsessioonilepingu, läbi laenulepingu.

Juristid on piisavalt nutikad, et leida lahendus ja jokk-skeem sellele, kui seadus peaks jõustuma nii nagu ta peaks jõustuma. Lihtsalt küsimus on selles, kas omanik tahab seda lahendust leida.

Pluss mina ei ole näinud ühtegi uuringut, mis näitab, et ketiapteekide töötavad proviisorid oleksid väga-väga huvitatud, et olla ise ettevõtjad. Kui ma vaatasin Kuu-uurija saadet esmaspäeval, kus inimesed ütlesid, et nad panevad oma proviisorapteegi kinni, selle pärast et seda majandamist on liiga palju. Kui ma olen ka teiste ajakirjanikega rääkinud, siis ka nemad ütlevad, kellega nad on proviisoritest rääkinud, et nad tahaksid teha oma tööd, mitte olla ettevõtjad. Nad tahaksid tegeleda tervishoiuteenuse osutamisega, mitte ettevõtlusega.

Mõlemal poolel kindlasti on argumente. Täiesti siiralt on. See kes tahab olla ettevõtja ja pidada proviisorapteeki, palun, selleks on need võimalused ja see kes ei taha olla ja tahab töötada mõnes apteegis, kus omanikuks ei ole proviisor, selleks võiksid minu hinnangul olla võimalused olemas. Selline võiks olla lihtne ja arusaadav turu reguleerimine ravimi- ja apteegiturul.

Kas proviisorapteekide nõue võiks olla praegu turgu valitsevate ettevõtete huvides, kui rääkida jokk-skeemidest ja varjatud omandisuhetest?

Päeva lõpuks ei saa seda välistada. Ma olen alati ravimiturgu vaadanud sisu poole pealt, mitte selle poole pealt, kes on omanik. Kas omanik on eestlane, leedukas või sakslane. Ma olen pigem vaadanud sisu poolt. Mis tundub olevat õige ja kus oleks tõepoolest ravimiturg normaalselt reguleeritud, nii et inimestel oleks ohutus tagatud, ravimite kättesaadavus piisav ja ka hindasid oleks võimalik hoida sellisel tasemel, mis inimestel on taskukohased.

Üks pool on retseptiravimid ja hinnakokkuleppega ravimid. Teine pool on käsimüügiravimid ja käsimüügiravimite küsimus on kõige suurem ja kõige tugevam, sest seal ei ole riiklike hinnakokkuleppeid. Kõige tugevam kontroller on patsient ise ja kui ravimiturul on reaalne konkurents.

Sisuliselt on hulgimüüjate poolelt ravimiturg meil pooleks. Meil on Linnamäe ja ta vend ning Phoenix Group ehk Tamro.

Kaks gruppi jah. Kõik need muudatused, mis siin tehti, näiteks viisid ära mõned aastad tagasi meil turult soomlased. Yliopiston Apteekki läks ära nimelt ju selle pärast, et nad ütlesid, et need muudatused nende vaatest ei ole mõistlikud. Samamoodi on sakslased öelnud, et nemad omandipeitust tegema ei hakka.

Sakslased, olles ka suur börsiettevõte, ei hakka mingisuguseid trikke tegema.

Kui ei saa omanik olla, siis nad lähevad turult ära ja ma ei tea, kas see on Margus Linnamäe huvides, et osta siis need apteegid üle ja teha proviisoritega mingeid diile. Või on olemas need proviisorid, kes oleksid nõus siis sakslastelt selle turu tagasi ostma.

Kõige halvem kogu selle asja juures on see, et praegu ei ole võimalik objektiivselt sisust rääkida, nagu me teiega seda praegu teeme. Kõik on läinud selle vaidluse peale, kas on ostetud seadus või siis mitte.

Kui Tamro on öelnud, et nad omandimänge mängima ei hakka ja lahkuvad turult, ning Linnamäe näiteks ei ole sama meelt, siis see võiks proviisorapteegi nõue olla Linnamäe huvides. Konkurendi lahkumine ikka on tore.

Kui see tõesti nii on, siis see on ju kõige hullem üldse, mis sealt saaks tulla.

Kui see tõesti on nii suur malegambiit, et siin on mõeldud kaks, kolm või neli sammu ette, et [Margus Linnamäe äripartner Ivar] Vendelin annetab raha, siis sellest tekibki vaidlus selle üle, kas on ostetud seadus, või mitte. Ja siis keegi ei olegi valmis sisuliselt arutama ja selle tulemuseks ongi see, et ühe turuosalise huvid saavad prevalveerima.

See on kõige hullem olukord üldse. Kui tekibki Eestis nii suur turuvalitseja. Ma väga loodan, et konkurentsiamet suudab siin ikkagi oma seisukoha öelda.

Konkurentsiamet saab toimida ainult seaduste piires. Kui paberil on apteekidel proviisorist omanikud ja kõik on jokk, ega neil ei pruugigi olla liiga palju ette võtta.

Konkurentsiametil koos ravimiametiga võiks kahepeale olla piisavalt võimu, et oma pädevuse piires kontrollida seda, et ei tekiks monopoli või muid turumõjutusi. Samas kõige suurem probleem minu jaoks on, et adekvaatset debatti ei õnnestu pidada, sest kõik on ühes asjas kinni – kas on ostetud seadus, või ei ole.

Kas Reformierakond võiks lähiajal tulla välja oma eelnõuga, mis näiteks liberaliseeriks apteegiturgu, või muudaks seda vabamaks, või vähendaks sisenemisbarjääre?

Vaadates praegu erinevaid arvamusi meil fraktsioonis, ma praegu arvan, et selles olukorras, kus valitsus peab praeguse olukorra lahendama, Reformierakond ise seda eelnõud ettevalmistama ei hakka.

Kas Reformierakonna liikmed võiksid hääletada mõne apteegituru piiranguid leevendava eelnõu poolt?

Senimaani kuni ei ole adekvaatset eelnõud ja ei ole näha, et valitsus on ka enam-vähem üksmeelel, senimaani..

Ma ei oska ka ette arvata, mis meil fraktsioonis on. Me vaatame arvatavasti eelnõu eelnõu pinnalt. Igakordselt eraldi. Seekord seda suurt osa, mis puudutab omandi piiramist, meil fraktsioonis suur osa ka ei toeta, et omandit piirata. Sellist väga põhjalikku debatti me fraktsioonis ka kahjuks ei saanud pidada, kuna sellel eelnõul on nii halb varjund juures, mis ei ole ka väga hea tulevikku vaadates. Kui sellist sisulist debatti ei ole.

Selles mõttes oleks parem, kui see eelnõu tuleks valitsuselt. Oleks olemas ka ravimiameti ja sotsiaalministeeriumi ning turuosaliste seisukohad sellel.

Sellepärast need viis aastat tagasi parlamendis kiirkorras [Isamaa kunagise esimehe Margus] Tsahkna ja [sotsiaaldemokraadi Heljo] Pikhofi tehtud muudatused ei olegi tööle läinud, sest nad on tehtud turuosalisi korralikult kaasamata ja ministeeriumit kaasamata. Või ma ei tea, võib-olla, et mõned turuosalised olid kaasatud. Ma tollal ei olnud selle tegemise jures. Aga ma juba tollal ütlesin, olles teises ministeeriumis, et minu arust sellisel kujul ei ole see õige.

Kui me eeldame, et kusagil on väga osavad malemängijad, kes siis teevad kolm, neli, viis käiku ette ja mängivad seda mängu suurepäraselt, siis võiks ju eeldada, et see eelnõu, mis riigikogust tagasi saadeti, et see päriselt ei olnud turgu valitsevate ettevõtjate huvides.

Ennustada ja spekuleerida võib ju alati, aga ega see väga viljakas tegevus ei ole, kui sul ei ole tõendeid. Kui ei ole kindlat teadmist. Ja minul seda kindlat teadmist ei ole, et kuidas see eelnõu neil tekkis ja kes neile selle eelnõu kirjutas. Või kui nad tõesti lasid selle kirjutada riigikogu ametnikel, ma ei tea seda. Nii palju ma selles asjas sees ei ole. Ma ei ole ka sotsiaalkomisjonis. Selliseid kõhklusi ja kahtlusi on, aga tõendeid ja teadmist ei ole.

Riigikogu ametnikud, olgem nüüd ausad, seda tüüpi eelnõusid tegelikult ette ei valmista.

No just.

Pigem on see eelnõu tulnud kuskilt advokaadibüroost.

Võimalik jah.

Mis eesmärkidel – seda ei oska keegi täpselt öelda, mis mänge keegi siin mängib. Mis on kellegi huvid. Mina sellest päris lõpuni aru ei saa ja ma pole kindel, et keegi saab.

Seetõttu peakski tegelikult võtma selle seisukoha, mida ma ka ütlesin [keskerakondlane Tõnis] Mölderile, kes käis korraks enne eelnõu sisseandmist minu käest küsimas, et tuleb selline, me ei rääkinud detailidest, ütles lihtsalt, et tal on selline liberaalne turukorralduse eelnõu, et kas sa oled valmis toetama. Loomulikult ma tahan eelnõud enne näha.

Ma ütlesin talle kahte asja. Ei tohi olla kuidagi selline eelnõu, kus on selgelt näha, et see on ühe või teise turuosalise nägu ja teiseks, püüdke ikkagi kaasata inimesi ka. Ministeeriumist või turuosalistest.

Kui meie kohtusime fraktsioonis nii proviisoritega kui ka apteekide ühendusega, kus on ka proviisorid, siis seda infot tuli väga palju ja väga erinevat. Saabus mitmesaja apteekri arvamus, kes toetavad ketiapteekides. Et nemad tahavad töötada proviisoritena, mitte ettevõtjatena. Siis oli Proviisorite Koda, kes ütles, et nemad tahavad, et see reform jõustuks. Kogu seda arvamuste paletti oli väga-väga palju.

Üllatuslikul kombel proviisorite koda juhib ka inimene, kes töötab Margus Linnamäe keti apteegis.

Ja kui me ka mäletame, siis väidetavalt Proviisorite Koda loodi Margus Linnamäe toetusel?

Vaat seda ma ei tea. Väga võimalik jah. Kõige olulisem peaks olema, kui mingit turgu tahab riigikogu hakata muutma, siis tuleks lähtuda nendest asjaoludest, mis hetkel turul on. Siis seda vajadusel muuta nii, et sa unustad ära, kes on omanikud olemasoleval turul. Võtad ette, milline võiks olla ideaalne maastik.

Ma küsisin apteekide ühenduse käest, kui ei oleks täna ühtegi piirangut või ühtegi regulatsiooni, milline võiks teie hinnangul olla parim apteegituru regulatsioon? Nende vastus mulle oli, et kõige parem variant nende hinnangul oleks selline, kus riik tõepoolest reguleerib. Need osad regulatsioonist mis puudutavad seda, et kes saab müüa, kus saab müüa ja mida saab müüa, on okeid. Aga seda kuidas asutamine on, siis seal oleksid geograafilised ja demograafilised piirangud.

Tõsi. Riigikohus ütles, et sellisel kujul nagu nad omal ajal olid seaduses, see oli põhiseadusega vastuolus. Aga mingil kujul tõenäoliselt õnnestuks ka põhiseadusega kooskõlas olevad geograafilised ja demograafilised piirangud panna. Ehk siis riik ütleb ette, kui X arvu inimeste juures juba on olemas see üks või kaks apteeki, siis sinna piirkonda enam juurde apteeki teha ei saa. Või on geograafilised või pindalalised piirangud. Võib-olla on seda siis võimalik kuidagi mõistlikult reguleerida.

Samas kui küsida poepidajalt või kütusemüüjalt, kas ta tahaks, et tema poe või tankla juurde ei saaks teha uut poodi või tanklat, siis ta loomulikult ütleks jah.

See on tõsi. See on tõsi.

Selle pärast mina ei olegi olnud väga suurte piirangute toetaja, välja arvatud juurdehindlustele. Arvestades väga kallite ravimite hindasid, siis riik seda turgu peab reguleerima. Ega niikuinii riik reguleerib ju seda turgu sellega, kui palju ta näiteks proviisoreid õppesse võtab ülikoolides. Kui ta vähendab õpet, siis proviisorite hulk väheneb ja sellega võimalus uusi apteeke avada automaatselt väheneb.

Mis teie eelistus siis võimalikule apteegireformile oleks. Kui oleks tühi leht ja peaks sinna süsteemi kirja panema, mis see siis oleks?

Ma ei saa öelda meie, kuna erakond ei ole kujundanud seda positsiooni, mis oleks siis Reformierakonna positsioon. Meil ei ole otsest survet omalt poolt lahendust välja pakkuda, sest see on otseselt valitsuse vastutus. Loomulikult kui me ühel päeval kanname valitsusevastutust, siis peab tekkima ka erakonna positsioon.

Ma julgen öelda, et kui ainult on proviisorapteegid, siis apteekide enda positsioon ka hulgimüüjatega läbirääkimistel pigem muutub nõrgemaks.

Ka on võimalik anda hulgimüügiõigused haiglatele, aga see väga palku turgu ei mõjuta. Haiglad saavad oma vajadused kaetud väga kitsas spektris ja neil ei ole kohustust kõikide spektritega tegeleda.

Kas täna on üldse veel võimalik apteegituru reformi võimalik külmalt arutada, või nüüd juhtub või ei juhtu asjad ainult emotsiooni pealt?

Hetkel ei ole võimalik seda ratsionaalselt arutada. Seda oleks võimalik ratsionaalselt arutada, kui näiteks sotsiaalministri eestvedamisel võetaks kõik turuosalised ühe laua taga kokku ja lepitakse ühe laua taga kokku, et unustame nüüd korraks palun ära selle, et millised on siin omandisuhted või midagi muud.

Palun püüame nüüd arutada, mis on kõige mõistlikum. Kas omandi piiramine on Eestis ravimi- ja apteegiturul kõige suurem probleem, või on mingitel muudel kohtadel probleemid. Kasvõi kui palju meil ravimeid on Eesti turul, millised on nende ravimite hinnad, võrrelduna muude Euroopa riikidega. Teha objektiivne analüüs, mida sotsiaalministeerium ka lubas teha, kui see reform tehti, aga mida tegelikult ei tulnud.

Kui vaadata erinevaid küsitlusi, siis need näitavad, et inimesed on apteegiteenusega rahul. Kõik uuringud näitavad muuseas ka seda, et kui inimene vajab ravimit, nii mina kui sina ise, või kui on vaja osta ravimit lapsele, või endale, siis sa lähed astud sisse esimesse ettejuhtuvasse apteeki. Sa ei hakka vaatama, kas see on Südameapteek, Benu Apteek või Euroapteek. Sa lähed esimesse apteeki sisse ja võtad oma ravimi. Ja kui sa tahad väga kontrollida, on olemas ka ravimiinfo.ee, kus on kõikide apteekide kõikide ravimite hinnad kõik näha. Kliendile ja patsiendile täna on see ravimiturg ja ravimite ülevaade väga hästi käes.

Kas meil on võimalik Eestis edukalt koos turuosalistega adekvaatset reformi paika panna, kui näiteks üks neist peaks tahtma seda monopoliseerida või turgu lukku panna?

Kui sa seda ei proovi, siis sa seda kunagi ei tea. See ongi riigijuhtide, antud juhul sotsiaalministri ülesanne. Võidelda selle eest, et sa ei vaata kes on üks turuomanik või teine, vaid sa vaatad objektiivselt turule otsa ja ütled milline see peab olema. Alati tuleb teha mingi valik ja see valik ühele poolele või mitmele poolele ei pruugi meeldida.

Kui me omal ajal justiitsministeeriumis proovisime reguleerida või lahti võtta karistusseadustiku paragrahvi 151, mis on vaenu õhutamine, ja ma võtsin kõik osapooled ministeeriumis laua taha. Alustades siis LGBT kogukondadest kirikute ja muudeni, siis see resümee seal oligi see, et jah, me kindlasti ei leia siin kõikidele osapooltele vastuvõetavat lahendust. Aga kõik osapooled on saanud oma arvamuse välja öelda. Ja nüüd ongi riigijuhtide otsus, milline on see regulatsioon, millega välja minnakse, aga kõik on kaasatud.

Kaasamine ei tähenda seda, et kõigi seisukohtadega arvestatakse. Kaasamine tähendab seda, et kõikide seisukohad on ära kuulatud. Pärast on sul loomulikult võimalik öelda, et kas sulle meeldib üks või teine arvamus, või ei meeldi, aga põhimõtteliselt on selge, millised on erinevad positsioonid. Turuosaliste, proviisorite ja jumala pärast ka teadlaste arvamus ning siis saab hakata ka edasi vaatama.

Mingil hetkel mingi otsus tuleb teha. Kõige hullem on see, kui 1. aprillil apteegid kinni pannakse.

Viha õhutamiste juures me ei ole olukorras, kus mõni huvigruppidest omaks suuri majanduslikke huvisid ja sellest lähtuvalt ka suurt mõjujõudu ühiskonnas ja ka sektoris ning võimekust ressursse kulutada just oma huvide esindamisele.

Riigijuhi ülesanne ongi just mitte vaadata, kellel on mõjuvõim, vaid see mis on õige. Kui sa seisad oma õige põhimõtte eest, siis sul on võimalik minna sirge seljaga kaamera ette ja öelda, et see on see lahendus, mis meie hinnangul toimib. Ja kui see lahendus ühel päeval ei toimi või on vigane, siis on võimalik võtta vastutus või teha parandusi. Minu seisukoht ei pruugi olla ka kõigile vastuvõetav, aga vähemalt ma olen valmis seda kõigile põhjendama.

Kui mina oleksin turgu kinni panna tahtev apteekide omanik ja praegune seadus jõustuks ning ma ei peaks olema ettevaatlik, sest ma kuulun rahvusvahelisse kontserni, siis ma annaksin need apteegid proviisoritele ja lepiks kokku, et järelmaks toimub kasumi arvelt. Näiteks 90 protsenti aastasest kasumist kulub järelmaksuks, kuni n-sada tuhat täis on ja korras.

Just. Ma räägingi. See ongi ju see nende omanike rikutuse tasemel erinevad kokkulepped.

Sa võid ju teha ka kokkuleppe, kus sa annad proviisorile 51 protsenti ja endale jätad 49 protsenti. Ja selle 51 protsenti seod kinni laenulepinguga ja siis on kaks valikut. Kas sa annad ka sisulise kontrolli ära ja kui läheb pankrotti, siis läheb pankrotti.

Teine variant on see, et sa sisulise kontrolli jätad 49 protsendiga endale. Et proviisoril ja siis väikeosanikul ehk siis näiteks 49 protsendil – on see siis leedukad, sakslased või Linnamäe, nendel on võimalik teha ju juhatuse tööpõhimõtted. Seal näiteks lepitakse kokku, et 51 protsendi omanik tegeleb ainult müümisega ja 49 protsendi omanik tegeleb ravimite hankimisega apteeki, tegeleb hinnaläbirääkimistega mis puudutab siis mitteretseptiravimeid ehk käsimüügiravimeid, tegeleb kõige muuga, tegeleb kokkulepete sõlmimisega hulgimüüjaga.

Tulemuseks on ikkagi see, et mitte midagi ei muutu, peale selle et äriregistris või omandisuhetes omanike nimekirja lisandub 51 protsendiga proviisor.

Midagi ei muutu on vale öelda. Turgude toimimise loogikast lähtuvalt on siia turule juurde tulla sellises olukorras tohutult keerukas.

Mis on väga halb. See on ka üks põhjus, miks ma seda omandipiirangut ei toeta. Aga oletame et ühel päeval leedukad otsustavad, et nad tahavad ära minna. Või oletame, et keegi kelle tõepoolest on finantse. Võtame siin Äripäeva viimast dividendide topi, siis olgu see [Kristjan] Rahu või [Raul] Kirjanen või [Sergei] Petrov või kes iganes otsustab ühel päeval, et ma põhimõtteliselt otsustan siseneda ravimiturule. Osutada konkurentsi põhimõtteliselt Margus Linnamäele. Ta kas ostab ära siis Euroapteegi või alustab ise nullist ja hakkab palkama proviisoreid kõrgema palgaga. Teistest apteekidest, näiteks Linnamäe apteekidest. Tõepoolest ma arvan, et see on pigem positiivne ravimiturule, kui tekib konkurentsi juurde, kui see, et turg pannakse lukku.

Kui sa ütled ühele proviisorile, et tal on oma apteek, siis see tähendab ju seda, et ta ei saa sealt kusagile ju liikuda. Ta vastutab saba ja karvadega selle eest, et see konkreetne apteek, mida ta siis peab, või kuni neli nagu seadus ütleb, et need neli apteeki toimiksid edukalt. Tal on kaks valikut. Proviisor ise ka. Kui ta näiteks aasta või kaks või kolm tegutseb ja enam ei taha tegutseda, siis on tal kaks valikut. Kas ta leiab kellegi teise enda suguse proviisori, kellele ta saab apteegi maha müüa või paneb uksed kinni. Muud valikut tal sellises olukorras enam ei ole.

See proviisorinõue näib siiski, nagu ta võiks olla üsnagi Linnamäe huvides.

Ma absoluutselt ei välistaks seda. Mina olen ka kuulnud jutte selle kohta kui omal ajala [Isamaa kunagine esimees Margus] Tsahkna ja [sotsiaaldemokraat Heljo] Pikhof siin tegid, siis ka oli see eelnõu väga Linnamäe soovide järgi kirjutatud. Justnimelt siis kirjutati proviisorite nõue seadusesse sisse.

Viis aastat on ta justkui nautinud olukorda, kus ebaselgusest tulenevalt ei ole keegi turule tulnud. Yliopiston on lahkunud. Edasi võib lahkuda ka Tamro.

No just. No just. See oleks ju ideaalne lahendus tema jaoks. Kui turul jääb konkurents väiksemaks. Super! Aga ma arvan, et see ei ole kindlasti patsiendi huvides. Kui see niimoodi läheks.

Kui sa võtad ka lihtsa turuloogika. Lihtne turuloogika ütleb seda, kui üks apteeker, kellel on ka näiteks neli apteeki, läheb ravimitootja juurde ja ütleb, et tere, mul oleks vaja private-label paratsetamooli, siis suure tõenäosusega saab ta seal x hinna. Kui aga läheb apteegikett, kelle on seal võib-olla 100 apteeki, ütleb et meie läbimüük on selline, me sooviksime anda inimesele private-label paratsetamooli parema hinnaga, või ka näiteks lihtsalt c-vitamiini, siis igal juhul on tal suurem tõenäosus saada parem hind.

Mingil põhjusel tavakaubanduses ju kehtib see loogika, kui sa lähed ostad Rimist või Selverist nende private-labelit, siis see ananassikompott on 20-30 protsenti odavam, kui mingisugune kaupmehe ananassikompott. See turuloogika kehtib ju samamoodi ka apteegiturul või ravimiturul, mis ei ole hinnakokkuleppega kaetud ja mis ei ole retseptiravimid. Retseptiravimid ja hinnakokkulepped on hoopis teine maailm ja see on ka riigi poolt väga-väga kontrollitud.

Isegi kui see reform läheb jõusse. Isegi kui, nagu ministeerium ütleb, 100 apteegi sulgemisest ei ole probleeme. Aga kui teha pärast analüüse, et kahe aasta jooksul on hinnad muutunud kallimaks, selle pärast et proviisorapteekrid ei suuda näiteks teatud pindade osas ristsubsideerimist teha, nagu suurkontsern seda suudab. Mõnes kohas on võib-olla nulliga ja mõni kuu isegi väikses miinuses, aga summa summarum kerges plussis. Mõnel kohal on jälle rentaablus parem. Kui sa kogu aeg töötad üheprotsendilise või kaheprotsendilise kasumiga, siis ei ole sellel proviisoril seda apteeki ka pidada.

Kahjuks meil meil väga selget analüüsi asjade parimaks elluviimiseks ka ei ole. Me räägime siin kõik kõhutunde või enda parima äranägemise järgi.

Kui veel analüüsida, siis asi, mis inimestele ravimite kättesaamise veel paremaks teeks, kuigi ma omal ajal selle vastu olin, aga mida rohkem ma olen maailmas ringi rännanud ja mida rohkem ennast teemaga kurssi viinud, ma arvan et kerged valivaigistavad ravimid, paratsetamool ja ibumetiin toimeaine baasil, võiksid rahulikult olla ka toidupoodides kättesaadavad. Kui vaja võid sinna piirangu peale panna, et saad osta vaid ühe paki korraga.

Nii palju kui ma maailmas olen ringi rännanud, siis ikkagi see on võimalik. Igasuguseid loodustooteid on niigi igal pool Selverites või Maximates saada. Samuti kui oleks võimalik apteegiturule tulla, miks ei võiks Selver mõelda oma apteegiketi peale. See turu lukku panemine on kõige halvem.

Mis vahepeal koalitsiooniliikmetele peas käis, see apteekide ühenduse mõte. Et uued peavad olema proviisorid ja vanad võivad jätkata. Siis ma ütlesin, et see on kõige halvem lahendus. Seda ma ütlesin apteekide ühendusele näkku ja ma ütlesin ka [sotsiaalkomisjoni esimehele ja keskerakondlasele Tõnis] Mölderile ja [Isamaa aseesimehele Priit] Sibulale, et kui te seda tõesti kaalute, siis visake see mõte kohe peast. See on täpselt see, mida Linnamäe tahab.

Paneme turu lukku uutele tulijatele ja vanad võivad rahulikult edasi toimetaja. See tähendab ka seda, et näiteks kui Linnamäe ostab Benu ära, siis ei ole see uue tegemine, vaid ümber vormistamine ja see oleks ideaalne lahendus tema jaoks. Sellest nad õnneks loobusid, ma saan aru.

Mis puudutab käsimüügiravimite supermarketitesse lubamist, sellele on tõenäoliselt Linnamäe väga vastu, sest see tähendaks, et ühel hetkel võiks Circle K või Selver leida endale alternatiivse hulgimüüja, kes neile tarniks private-label Selver ibuprofeeni.

Absoluutselt. Vaata see ongi see koht, kus riigil peaks olema valmisolek ja võimekus arutada objektiivselt, mis on patsiendi huvides. Mitte mis on Linnamäe või kellegi huvides. Kui see argument on see, et inimesed võivad liiga palju osta ja endale ohtlikud olla, siis vabandust. Viinast on ennast palju lihtsam surnuks juua kui võttes paratsetamooli liiga palju. Ja kui sa tahad ennast paratsetamooliga ära tappa, siis sul on võimalik minna apteeki, osta sealt 10 pakki paratsetamooli ja saad täpselt sama tulemuse. Minu jaoks ei ole ka see argument liiga tugev. Kui me räägime väga kitsast grupist ja valuvaigistavatest ravimitest. Kurgupastillid on niikuinii loodustooted ja poodides juba saadaval.

Apteegireformiga ei ole praegu üldse selge, mis siin nüüd juhtuma hakkab.

Seda on võimalik saavutada ainult ühel moel. On see tänane koalitsioon või mõni tulevane koalitsioon, aga see peab olema koalitsioonis kokku lepitud. Nagu näha on, ei saa jääda ilmtingimata lootma Reformierakonnale või sotsidele, selle pärast, et soov poliitiliselt valitsusele koht kätte näidata, ületab sellisel juhul objektiivse arutelu. Igasugune poliitiline loogika ütleb seda, et valitsusel on vastutus ja valitsuskoalitsioonil on vastutus.

Kui opositsioonil on ka poliittehnoloogiliselt koalitsioonile koht kätte näidata, siis pigem opositsioon pigem kaldub sinna poole, et minnakse kohta kätte näitama, mitte sisuliselt arutama. Eriti kui sellel koalitsiooni asjal on juurde tekkinud mingisugune raha lõhn.

Sellel on oma poliitiline loogika. Kui me mõtleme algse apteegireformi eelnõu peale, ei ole jätkuvalt kuigi selge, kes selle eest vastutab?

Pikhof ja Tsahkna need kaks olid, kes siin riigikogus seda ajasid. ReeglinA lähevad asjad pekki siis, kui hakatakse tegema midagi sellist riigikogus kusagil koridorides või kusagil tubades. See ei ole läbipaistev. Võta kuskile ministeeriumisse kokku kõik osapooled, protokolli ära ja siis sa võtad ministeeriumi poolt vastutuse. Ma olen nõus, et kõigi osapooltega ei pea nõustuma, aga sa võtad ministrina vastutuse.

Toimetaja: Huko Aaspõllu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: