Viimasel ajal on olnud hariduse temaatika püsivalt fookuses. On emotsioone rõõmujoovastusest meeleheiteni. Saame nautida Eesti kõrget positsiooni OECD riikide haridusedetabelis.

Oleme saanud kinnitust, et meie kooliharidus on üks maailma parimaid, ja see on olnud võimalik tänu õpetajate, koolijuhtide ja hariduse edendajate pikaajalisele tööle. On põhjust olla rahul tehtud tööga, tähistada edu ka tordisöömisega.

Aga … Eufooria kõrval saadavad meid "agad". Koolijuhte on ärevuses hoidnud sündmused ja juhtumid, kus direktorid on jäänud võimuvõitluse jõuvõtete haardesse. Avalikkuseni on jõudnud uudised vallandatud koolijuhtidest. Lisaks on terve hulk intsidente toimunud suurema meediakärata ning sumbunud enne laiema avalikkuse ette jõudmist.

Märjamaal lõppes uue koolijuhi tööleping ootamatult katseaja lõppedes ja tekitas kogukonnas vastuseta küsimusi.

Viimsi vallas lõppes vallavanema avantüür tänu kogukonna survele vallandamisotsuse tühistamise ja hoopis vallajuhtide tagasiastumisega.

Lüganuse vallas äsja lahvatanud Kiviõli 1. keskkooli direktori ja vallavanema vastasseisus vallandati koolijuht päevapealt. Kõik märgid viitavad sellele, et direktorist sooviti vabaneda poliitilistel motiividel. 

Olukord on põhjendatult pinev

Näen nende kohalike omavalitsuste käitumises-suhtumises-hoiakus suurt vastuolu ja väiklast läbimõtlematust. Räägime pidevalt elukestvast õppest, inimese arengu toetamisest, püüdes rakendada programme ja lahendusi, mis inimest hoiaks: õppimist toetav tagasiside, kiusamisvaba kool, alustava õpetaja toetamine, tagasi kooli, noore koolijuhi toetamine, coaching jms.

Ühiskonnas oodatakse, et kool on kõiges eestvedaja ja eeskuju ning kõike eespool loetletut iga päev rakendab.

Kuidas saab see nii olla või kuidas saab seesugust tegutsemist oodata, kui koolijuht, kes protsesse juhib ja nende eest vastutab, ei koge tuge ega kaasamist? Temaga ei räägita, kui probleemidest kuuldakse, ei küsita tema arvamust, ei anta tagasisidet, ei rakendata tugimeetmeid, vaid ta hoopis vallandatakse.

Oletame, et koolijuht tegigi midagi, mis koolipidajale ei meeldinud: kuhu jäi siis tagasiside, koostöövestlus, kahtluste korral 360˚ tagasiside vms, et inimese arengut toetada? 

Koolipidamine ei ole ainult koolidirektoriga töölepingu sõlmimine ega kooli eelarve kinnitamine. Koolipidaja peab olema sisuline partner kogukonnas koos haridusasutuste juhtide, õpetajate, õpilaste ja lapsevanematega.

Koolipidaja vastutus on panustada kooli arengusse, vestelda, pidada nõu, anda nõu, vaielda ning jõuda õppijaid fookuses hoides parimate toimivate lahendusteni. Vaid sellises koostöös on võimalik tagada hea õmblusteta haridus. Praegu tundub minevat kogu aur kahjuks poliitilisele kemplemisele, eneseõigustusele ja võimupositsiooni ärakasutamisele. 

Loomulikult on ka neid omavalitsusi, kus haridusjuht on partner. Peame koolijuhtidena väga lugu nendest koolipidajatest, kes teavad, mis koolis toimub, kes oskavad hinnata ja tahavad oma õppijate vajadusi arvestades panustada igasse oma kooli.

Paraku on nendes viimastel kuudel toimunud juhtumites koolipidaja küündimatus, tahtmatus või poliitiline kallutatus kahjustanud nii koolide töörahu kui arengut paljudes Eesti koolides. 

Siin jõuangi oma järgmise mõtteni – tegude tagajärjed. Keegi neist vallandatud koolijuhtidest ei kahjustanud oma kooli lapsi, ei takistanud oma kogukonna õppijate arengut ega lõhkunud laste ümber loodud turvalist koolikeskkonda. Omavalitsuste juhid on mõtlematu ja rapsiva käitumisega seda aga teinud. Kes vastutab tekitatud kahju eest?

Kõik lood ei lõpe selliselt, et koolirahu, usaldus ja lugupidamine taastatakse. Palju rohkem on lugusid, kus ebaõiglus jääb rõhuma, sest kaevata pole justkui kellelegi – kool on valla oma, kogukond passiivne ja haridusministeerium otsustamisest kaugel.

Konflikte ja ebakõlasid saab lahendada mitmel moel, ka nii, et tegude tagajärjed viivad edasi ja saavad osaks arengust, mitte ei tekita pingeid ega seisakuid. Selleks ongi ju kooli- ja haridusinimeste ühise pingutusena sõnastatud põhimõtted, kuhu ja kuidas üks OECD tipptasemel haridusega riik edasi liigub. 

Kool ja poliitika – poliitika koolis

Haridusstrateegia 2035 sihtidena on sõnastatud: "Tagatakse õppeasutuste juhtide järelkasv, toetatakse nende professionaalset arengut, töötatakse välja ja rakendatakse juhtide hindamise süsteem, et soodustada haridusuuenduste levikut ja rakendamist ning luua heaolu toetav ja turvaline õppekeskkond.

Selleks tuleb:

• luua karjäärivõimalus kõrge juhtimispotentsiaaliga haridussektoris töötavatele isikutele ning tutvustada ametit väljaspool sektorit;
• õppeasutuse juhtide värbamisel, professionaalse arengu toetamisel ja töö tagasisidestamisel tugineda õppeasutuse juhi kompetentsimudelile;
• tõsta koolipidaja võimekust õppeasutuse juhtide värbamisel, professionaalse arengu toetamisel ning töösoorituse seirel ja hindamisel, sh seada sisse võimalus sõlmida tähtajalisi töölepinguid jne."

Milliseid sõnumeid saadab omavalitusjuhtide praegune käitumine neile inimestele, kes on just alustanud teed koolijuhina või kaaluvad mujalt sektorist hariduse juhtimisse tulekut? 

Ja veel – milliseid koolijuhi kompetentsusmudeli punkte vallandatud koolijuhid siis rikkunud on? Kuidas on "kompetentne" omavalitsusjuht neid toetanud? Kas koolipidaja ikka oskab kooli pidamise kõrval seda ka hoida?

Mind teeb murelikuks leviv hoiak, hämmastusega loen ja kuulen ajakirjandusest arvamusi, et koolidirektor ei tohiks tegelda poliitikaga. Me elame õigusriigis, kus ka koolijuhid peavad saama soovi korral teostada oma põhiseaduslikku õigust omada maailmavaadet ja kuuluda erakonda.

Oleme langetanud kohalike valimiste vanusepiiri 16. eluaastani, tunneme muret, et noored ei huvitu ühiskonnas toimuvast, ei käi valimas, aga samas keelame koolis neil ühiskonna asjadega tegelda – see on ju silmakirjalik.

Kardame kooliruumides debatti ning eestvedamist, surume maha julguse arvata ja sealjuures kogukondliku aktiivsuse. Tekib küsimus, kus peaksid noored külades, asulates või ka linnades üldse kogunema. Kas kõrtsis, kohvikus, bussijaamas või pargipingil?

Nõustun, et peame koolis poliitikast rääkima tasakaalustatult. Aga me ei tohi kujundada noortes arvamust, et poliitika on midagi sellist, millega tegelema ei peaks. Me peame koolides poliitikast rohkem rääkima ja arendama mõtlevat noort inimest.

Maailma parima haridusega riik peab mõistma koolijuhi rolli tähtsust ja see peab väljenduma ka konkurentsivõimelises töötasus. Viimased seitse aastat ei ole õpetaja palgatõusu kõrval kordagi tähelepanu pööratud koolide juhtidele, juhtimiskuludele ega ka täiendkoolitusele.

Ajaga kaasas käiv kool vajab nüüdisaegset lähenemist ka juhtimises. See ei ole ainult direktorite temaatika, vaid puudutab koolide juhtimismeeskondasid.

Vajame juhte, kes suudavad mõista hariduse väärtust, kes teavad, kuidas toimub õppimine, kes suudavad arendada õppijat toetavat kooli ja jagada parimat hariduspraktikat. Vaid siis saame olla kindlad, et koolis tahavad ka edaspidi töötada targad ja võimekad õpetajad ning meeskondasid suunavad toetavad juhid.

Praegune olukord hariduses sunnib meid, koolijuhte, koonduma, et tuletada taas meelde – tugev ja tuleviku suunas sammuv õmblusteta haridus on meie ühiskonna baasväärtus. Peame olema üksteise suhtes hoolivad, toetavad ja teineteist senisest enam märkama.