Kohtusite just nii majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisaloga kui ka Eesti ettevõtjatega tööstus- ja digisektorist. Rääkisin ka ise eile mõnega neist. Ettevõtjatel on ühine mure. Nad ütlevad, et Euroopa Liidu riigiabimeetmete leevendamine muudab neil Lääne-Euroopa riikide tööstusettevõtetega konkureerimise aina keerulisemaks. Alates 2022. aasta märtsist on Saksamaa ja Prantsusmaa toetanud oma ettevõtteid rohkem kui 500 miljardi euroga, mis moodustab ligi 80 protsenti kogu Euroopa Liidus heaks kiidetud riigiabist. Väikestel riikidel nagu Eesti ei ole sellist raha, millega ettevõtteid toetada. Ühtlasi ei ole meil ka sarnast suurtööstust. Kas te jagate meie ettevõtjate muret?

Ma arvan, et kõik mõistavad, et me elame ajal, kus me peame kiirendama rohepööret, võimaldades näiteks Euroopas pooljuhtide tootmist. On asju, mis on olulised geopoliitika, kliimamuutuste või meie julgeoleku tõttu.

Samas on oluline olla äärmiselt ettevaatlik, et meie siseturg ei satuks ohtu. See on ka põhjus, miks need heldemad reeglid on ajutised ning miks me kontrollime, et abi ei oleks suurem, kui on vajalik, et projekte ellu viia. See abi peab olema proportsionaalne sellega, mille paneks lauale erainvestor.

Kui see on midagi, mis võib konkurentsi siseturul häirida, siis peab seda kuidagi ka leevendama, näiteks ei või palju riigiabi saav ettevõte omandada teist ettevõtet. See ettevõte ei saa maksta oma omanikele ka palju dividende. Me peame olema väga ettevaatlikud ja neid muresid kuulama.

Mis on teie arvates nende leevendatud riigiabireeglite pikaajaline mõju riikidele nagu Eesti?

Me uurisime seda mõju koroona ajal kehtestatud riigiabimeetmete puhul, mis olid samuti ajutised. Kõik need meetmed pole veel ka lõppenud. Riigid palusid siis ettevõtetel oma uksed sulgeda ning klientidel koju jääda . Seetõttu oli õige, et liikmesriigid sekkusid ja ettevõtteid aitasid.

Me nägime küll tohutuid riigiabi eelarveid, kuid kui me lõpuks asja uurisime, siis tuli välja, et suurt osa sellest riigiabist ei oldud tegelikult üldse välja makstud. Ühtlasi oli suur osa riigiabist antud välja laenuma, mille pidi tagasi maksma.

Nii et ehkki koroonapandeemia ajal võimaldati palju riigiabi, ei arva me, et see häiris konkurentsi siseturul niivõrd palju. Nüüd oleme me loomulikult teises olukorras, kuid me jälgime seda olukorda sama pingsalt kui koroona ajal, et näha, kas on olemas oht siseturule.

Meie ettevõtjad siiski näevad ohtu siseturule ning arvavad, et riigiabi reeglite leevendamine mõjutab Eestit negatiivselt. Miks nad võivad nii arvata?

Ma arvan, et ettevõtjad räägivad teile, mida nad näevad, aga ka seda, mille pärast nad muretsevad. See on segu tegelikkusest ja tunnetusest, milliseks tulevik areneb.

Mida me saame teha, on olla väga ettevaatlikud. Me saame nõuda, et riigiabi reeglite leevendamine on vaid ajutine meede, et ühel hetkel see suuremeelsus lõppeb, nii taastuvenergias, pooljuhtide tootmise toetamisel kui ka mujal. Ma arvan samas aga, et meil on olemas laiem arusaam, et praegu on neid erakorralisi meetmeid vaja.

Kas on üldse võimalik tekitada võrdset konkurentsiolukorda näiteks Saksamaa ja Eesti vahel? Saksamaa on tööstuslik raskekaallane, kus elab 83 miljonit inimest ja mis paikneb Euroopa südames. Eestis elab vaid 1,3 miljonit inimest ning see asub potentsiaalse agressori Venemaa kõrval.

Me ei konkureeri alati samades valdkondades. Arvan, et kui Saksamaal inimestelt pärida, siis võivad ka seal olla päris paljud kadedad, et teil on selline digiriik, et teil on nii palju ükssarvikuid (väga väärtuslik idufirma – toim.) ja et teil luuakse nii palju innovatsiooni.

Eesti on selle poolest üsna ainulaadne. Mõnikord võistleme me tõesti otseselt teineteisega, teinekord me aga täiendame üksteist. Paljud kõrgtehnoloogia ettevõtted vajavad näiteks neid pooljuhte, mida hakatakse tootma mõnes Prantsusmaal, Itaalias või Saksamaal asuvas riigiabi saavas rajatises.

Räägime digimaksust. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen usaldas teile ülesande koordineerida komisjoni tööd digimaksu alal, et suured rahvusvahelised ettevõtted nagu Google, Apple või Facebook oleksid Euroopas õiglaselt maksustatud. Oleme 2023. aastaga poole peal ning ootame endiselt OECD järel. Prantsusmaa majandus- ja rahandusminister Bruno Le Maire on juba öelnud, et võimalus rahvusvahelisel tasemel edu saavutada on väga väike. Öeldakse, et on peaaegu võimatu saada nii USA esindajatekoda kui ka senat selle maksuettepanekuga nõusse. Ameerikas on poliitika "Ameerika ennekõike". Kas me ei peaks juba praegu tegelema digimaksuga hoopis Euroopa tasemel?

Meil on juba õnnestunud 187 riigiga, mis kõik ei ole OECD-s, kokku leppida ühes osas lepingust. Lepingu esimene osa, rahvusvaheliste suurettevõtete 15-protsendise tulumaksumiinimumi kehtestamine, on nüüd Euroopas ja USA-s saanud ka seaduseks.

See leping on aga tõhus ainult siis, kui me suudame kokku leppida ka lepingu teises osas, mille kohaselt peaksid suurettevõtted jaotama oma maksustatava tulu riikidesse, kus nad tegelikult teenivad oma raha. Siin pole tegu mitte ainult poliitilise soovimatusega, aga selles kokkuleppimine on ka tehniliselt keeruline. Me tegelikult ei ole veel poliitilisel tasandil seda järele proovinud, et kas me suudame ka selles hädavajalikus teises osas kokkuleppele jõuda.

Muidugi avan ma vahel sahtli ja vaatan meie Euroopa Komisjoni ettepanekut seal sees. Kunagi võib tulla aeg, mil me peame selle juurde naasma, olukorda uuesti hindama ja seda ettepanekut ehk uuendama. Kui rahvusvaheline kokkulepe ebaõnnestub, siis peame me olema valmis tegema midagi Euroopa tasandil, et saavutada maksuõiglus. Täna meil seda maksuõiglust ei ole.

Kui tõenäoline see on, et riigid ei saavuta digimaksu osas üleilmset kokkulepet?

Kui te oleks küsinud minult kaks ja pool aastat tagasi, et kas see on tõenäoline, et meil on OECD kokkulepe, siis oleksin ma öelnud, et võimalus selleks on väga väike. Aga siis see juhtus.

Samamoodi, kui te oleksite minult küsinud, et kas vähemalt Euroopa riigid suudavad kokku leppida üleilmses 15-protsendises ettevõtte tulumaksumiinimumis, oleksin ma öelnud, et see ei ole üldse iseenesestmõistetav.

Me oleme seni kogenud, et asjad, mis me arvasime, et ei ole üldse tõenäolised, on siiski ikkagi juhtunud, nii et ma ei ole kindlasti alla andnud.

Euroopa Liidu juhid tuletasid detsembris ülemkogul meelde, et kui riigid ei saavuta selle aasta lõpuks digimaksu osas rahvusvahelist kokkulepet, siis peab Euroopa Komisjon välja pakkuma oma asjakohase lahenduse. Kas te olete alustanud juba selle Euroopa digimaksu lahenduse välja töötamist? Milline see oleks?

Seda on loomulikult veel vara näha. Ma arvan endiselt, et kõige parem oleks, kui kõik riigid teevad nii, nagu nad on varasemalt öelnud, et teevad. See oleks eelistatuim variant ja me peame tegema kõik endast oleneva, et nii ka juhtuks.

Sellegipoolest oleme me loomulikult valmis esitama Euroopa riigijuhtidele oma ettepaneku, nagu ülemkogu seda meilt palus. Üks ettepanek on meil juba olemas, kuid seda tuleb loomulikult värskendada. Esmalt aga – kuni me ei näe, et rahvusvahelised läbirääkimised oleks ebaõnnestunud, ei tohiks me ka käituda nii, nagu need oleks ebaõnnestunud.

Nii et te arvate, et kokkulepe rahvusvahelisel tasandil võib veel sündida?

Mul on endiselt lootust, sest olen saanud nüüd juba kaks korda positiivselt üllatuda ja mine tea – võib-olla üllatun ka kolmandat korda.