Donald Trumpi värske megamandaat – said ju vabariiklased lisaks presidendi kohale enamuse nii kongressis kui ka senatis – annab talle järgmisel aastal algavaks presidentuuriks esimese ametiajaga võrreldes märksa suurema võimu.

Enne Trumpi on saanud sarnast täiusliku enamuse privileegi nautida näiteks presidendid Barack Obama, George W. Bush ja Bill Clinton. Nimetatud presidendid said ellu viia mõnegi suure algatuse, mis ilma ülekaaluta kongressi mõlemas kojas poleks ehk läbi läinud.

Trumpi personalivalikutel on sellega seoses ka varasemalt suuremana tajutav rahustav või siis kõhedust tekitav mõju.

Marco Rubio nimetamine välisministri kandidaadiks võis mõjuda rahustavalt, samal ajal kui riikliku luuredirektori, kellele annavad aru CIA ja ülejäänud 17 Ühendriikide luurega tegelevat asutust, kandidaadiks nimetas Trump juba pikemat aega Kremli jutupunkte levitanud Tulsy Gabbardi ning kaitseministri kandidaadiks erialaselt asjatundmatu Fox Newsi saatejuhi Pete Hegsethi. Gabbard on oma ühismeediakanalites ka pärast nimetamist jätkanud rääkimist Ukrainasse kiire rahu toomisest alade loovutamise ja neutraalsuse hinnaga.

Pole võimatu, et lähtub Trump oma personalivalikutes lisaks lojaalsusele ka kandidaadi kõhedusnäitajatest, süsteemivälistel hernehirmutistel on iga n-ö raputaja kommunikatsioonistrateegias oma roll. Trump vajab inforuumis initsiatiivi hoidmiseks inimesi, kes räägivad täiesti "kastist väljas juttu", et meedia turmtuli enda peale tõmmata ja haldusaparaati kikivarvul hoida.

Üks Eesti diplomaat kinnitas äsja, et Ühendriikides on siiski laialt levinud naiivne lootus, et olukord Ukrainas laheneks, kui Vladimir Putinile antaks tükike Ukrainast, riik jäetaks NATO-st välja ja olekski rahu majas.

"Aga miks peaks Venemaa sellega leppima?" küsis Eesti diplomaat vastu. Ukraina oli ka 2022. aastal neutraalne riik, kaugel NATO st. Putin pole lasknud varsti pea miljonit oma inimest tappa ja sandistada Pokrovski ja muude tundmatute külade nimel. "Vaja on rohkem ja sellest on Putin ja Lavrov avalikult rääkinud," ütles Eesti diplomaat. 

Putini jaoks väärib mäng küünlaid, kui lisaks mingitele territooriumitele suudab ta parandada arvestavalt enda rahvusvahelist positsiooni. Tema retsept selleks on NATO nõrgendamine või lagundamine ja Ühendriikide kui NATO suurima jõu alandamine.

Arvestades Ühendriikide laiemaid poliitilisi ja majanduslikke huvisid, et Euroopa oleks stabiilne ning jõukust loov, aga ka Budapesti memorandumit ja praeguse sõja ajal juba Ukraina toetuseks tehtut, siis tõlgendataks Putini nõudmiste järgi tehtavat vaherahu mujal maailmas liitlaste allajäämisena. See oleks "Afganistanist lahkumine steroididel", viitas diplomaat 2021. aasta suve näotule sõjalõpule.

Varem või hiljem jõutakse Trumpi algatatud Vene-Ukraina rahuprotsessi raames loogiliselt egoküsimusteni, mille lahendamiseta kokkulepet ei tule kasvõi sellepärast, et Ameerika paistab nõrgana ja see on ilmselt probleem, mis võiks Donald Trumpi kõnetada. 

Putini ja Trumpi omavahelises suhtluses on juba ka Ukraina teemalisi jõnkse esinenud.Donald Trump lubas määrata Ukraina küsimuse lahendamiseks eriesindaja, Kreml teatas, et neil tegeleb sõja juhtimisega Putin ise, andes mõista, et esindajat ei määrata. Mõlema mehe ego võib hakata nende suhte ja seega ka Ukraina tulevikku üha rohkem mõjutama.

Eesti julgeolekueliidis on Ameerika järgmise presidendi erakordne teovõime äratanud vastakaid reaktsioone. On alarmistlikke signaale, mida saadab avalikult näiteks riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, kes viimase aasta jooksul ongi muutunud käresõnalisemaks. Vähem avalikult on sügavat muret väljendanud üks teine mõjukas kaitsediplomaat. Eesti diplomaatia peavool on rõhutatult pragmaatiline, nagu diplomaadid mõnikord on. Indrek Kannik ja mõni teinegi juhtiv analüütik leiab, et Joe Bidenist polnud Ukrainal ja seega Euroopal otsustavat kasu, proovime siis Trumpi.

Valimised kaotanud demokraadid eelistaksid ilmselt, et Ühendriikide NATO-liitlastelt tuleks nüüd alarmeerivaid signaale selle kohta, kuidas Trump hävitab NATO. Selliseid signaale pigem ei tule ja seda põhjusel, et Donald Trumpi eelmise administratsioon üritas põlgliku retoorika kiuste kulisside taga reaalselt NATO-t ellu äratada.

Ameerika käis initsiatiivi raames, mida nimetati NATO valmidusinitsiatiiviks (NATO Response Initiative) liitlasi utsitamas, et need arendaks täiendavaid sõjalisi võimeid ja üksusi, mida kollektiivkaitse stsenaariumide puhul hädasti vaja läheks. Ameeriklastel polnud ilmselt kuigi kerge mingil hetkel tunnistada, et isegi nende poliitilisest ja sõjalisest jõust jääb väheks, et murda NATO-t enne 2022. aastat halvanud sõjalist inertsust.

Ameeriklaste valmidusinitsiatiivist sai liitlaste loiduse tõttu järjekordne poliitiline deklaratsioon, midagi sisulist ei juhtunud. Siis aga tulid koroonapandeemia, migratsioonikriis ja Ukraina täiemahuline sõda. "Minu arvates oli kõik enne kehtivat NATO Balti kaitseplaani suur kuulutamine ja lubamine, kuid mitte kulutamine ja tegemine," ütleb selle perioodi kohta üks Eesti pensionil sõjaväelane.

Konkreetne näide tõendab, et Trumpi ähvardused ja teod ei lange alati üks-ühele kokku päriseluga, konkreetse NATO valmidusinitsiatiivi pinnaalune dünaamika võib olla hoopis teistsugune.

Alliansi inertsuses oleks lihtne süüdistada NATO-lt palka saavat 6000 tsiviilametnikku, aga need olid eelkõige liikmesriigid – ka Eesti –, mis Trumpi juhitud Ühendriikide toonat algatust toona tõsiselt ei võtnud.

NATO Balti kaitseplaani kinnitamise järel 2023. aastal Vilniuses on olukord läinud märksa paremaks. Ometi ei täida kolmandik NATO liikmesriikidest ka sel aastal kokkulepitud kahe protsendi miinimumi. Praegu on Põhja-Korea üksi suuteline Venemaale rohkem mürske tarnima kui Euroopa Liit.

Ja olgem ausad, Eestiski läks lisalaskemoona ostmiseks vaja lahkuva kantsleri ja kaitseväe juhataja retoorilist mässukatset. Ka Euroopa on elanud pikalt tõejärgses ajas, meie ohujutt ja kaitseteod ei lähe tihti kokku, kaitsekohustus delegeeritakse loosunglikult NATO-le, kuigi NATO-l endal vägesid pole, vaid on liikmesriikidele, sh Eestil.

Ilma kaitsekulu piisava tõusuta on jäänud õõnsaks ka Euroopa kaitsetööstuse elavdamise jutt. Tööstus kasvab tellimuste pealt, neid pole piisavalt lisandunud. Avalikkuses on valdav mulje, et ilma Ühendriikideta ei saakski Ukrainat mõjusalt aidata, saame küll, Euroopa Liidu SKP-d arvestades on Ukraina võit ressursiliselt võimalik ka pelgalt Euroopa toel.

Ukraina, Eesti ja mõne teise riigi juhid on hakanud teadlikult Trumpi administratsiooni kõnetamiseks kasutama peegeldamismeetodit, kasutatakse Trumpi loosungeid, üritatakse ta ego turgutada võrdlusega Churchilliga.

Vestluspartneri matkimist kasutatakse inimsuhtluses, et jätta endast meeldiv mulje. Näiteks kui vestluspartner kaldub ettepoole, võid vaikselt sama teha. Sama kehtib ka kõnemustrite kohta: partneri veenmiseks kohandatakse oma hääletooni, kõne tempot ja sõnavalikut vastavalt vestluskaaslasele.

Donald Trumpi tulevase administratsiooni peegeldamise või kritiseerimise kõrval on veel üks oluline tegevusliin ja see on reaalsete muudatuste algatamine Euroopas eneses.

Palju on räägitud rahast ja rauast, aga kui otsustavalt on Euroopa Liit vastu astunud iseenda liikmesriikide juhtide putiniseerumisele? Olaf Scholz, kellele Trumpi aimatav Ukraina-poliitika on märksa meelepärasem kui oli Joe Bideni oma, palus küll Viktor Orbánil ühe ülemkogu hääletuse ajal saalist lahkuda, et liit saaks konsensuslikult hääletada. Ka on liidusisene majandussurve orbanistlikku Ungarit natukene hillitsenud. Aga meie pingutused Euroopa sisese putiniseerumise peatamisel pole ilmselgelt olnud piisavad.

Lisaks kaitsekulude tõstmisele oleks Euroopal viimane aeg hakata omaenda väärtuskonfliktele tõsisemalt otsa vaatama ja praegusest leidlikumalt lahendama, muidu peame tõdema et julgeoleku nurgakiviküsimuses projitseerime Donald Trumpi administratsiooni "hernehirmutistele" iseenda probleeme.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.