2011. ja 2012. aastal räägiti palju ja kiitvalt sotsiaalmeedia "vabastavast" rollist araabia kevade sündmustes ja Venemaa protestilaines. Analüütiku hinnangul on sellest entusiasmist väga vähe järel täna, kui Prantsusmaad räsib "kollaste vestide" protestilaine. "Kuigi Facebook teeb endiselt seda, mida ta oskab kõige paremini: laseb inimestel oma raevu suunata," nentis Beršidski Bloombergi arvamusloos.

Ta juhtis tähelepanu sellele, kuidas 2011. aastal nimetati Facebooki reaalajas toimuvaks demokraatiaks.

"2011. aasta lõpus võtsin ka mina osa Venemaa protestidest, mis järgnesid kallutatud parlamendivalimistele. Facebook mängis nende meeleavalduste organiseerimises keskset rolli. Kuna nähtusel oli selge muster - juhtideta protestivõrgustik USA ettevõtte platvormil, avalikku nördimust tiivustavad meemid, ebamäärased ja kiirelt radikaliseeruvad nõudmised - jõudis president Vladimir Putin selleni, et kahtlustas USA-d sama mudeli rakendamises erinevates maailma piirkondades. Ta oli naiivne nagu olid ka need vaatlejad, kes arvasid, et Facebooki rollil nendes rahvaülestõusudes oli midagi pistmist vabaduse või demokraatiaga," meenutas Beršidski.

Kohe pärast seda, kui araabia kevadest puudutatud riigid liikusid tagasi autokraatia juurde või paiskusid kaosesse, hakkas tekkima mure, et sotsiaalmeedia pole võimeline kaasa aitama demokraatlikule üleminekule. "Kuid Facebook ja teised platvormid polnud kunagi selles tugevad: nende tegevus seisnes selles, et erutada üha rohkem inimesi teemadel, mis nendele inimestele korda läheb. Võimendades sõnumeid ja paisutades arvamusmulle kütsid nad üles pöörase raevu seal, kus enne oli olnud ainult torisemist," märkis kolumnist.

Beršidski sõnul on sama toimumas nüüd Prantsusmaal - riigis, mida on võimatu kirjeldada kui autokraatiat ja kus USA-l pole mingit põhjust revolutsiooni õhutada.

Kõik sai alguse valitsuse otsusest tõsta kütuseaktsiisi - diislikütuse puhul 7,6 senti liitri pealt, bensiini puhul 3,9 senti liitri pealt. "See ei ole mingi pöörane asi. Inimesele, kes täidab iga nädal 50-liitrise paagi diislikütusega, tähendab aktsiisitõus praktikas seda, et tema kulu kasvab iga kuu 15,2 eurot, vähem kui kaks söögikorda McDonald'sis. Kuid pärast seda, kui oktoobri keskel hakkas Facebookis kulutulena levima akordionimängija Jacline Mouraud pahane sõnavõtt valitsuse "autovastase" poliitika teemal, on sündmused arenenud pöörase kiirusega ning sellega on kaasnenud viimase kümne aasta kõige hullemad massirahutused, selgitas analüütik.

Nagu ka varem mainitud protestide puhul, on need sündmused suures osas liidriteta ja neil ei ole vaja arenemiseks Prantsusmaa poliitika ja meedia infrastruktuuri. Küll on aga esile kerkinud hulk eestkõnelejaid, kelle tuntus on saanud alguse Facebookis tehtud otseülekannetest ning kelle nõudmised on sageli kirju segu erinevatest üsnagi ebarealistlikest ideedest. Hoolimata sellest on nad aga üleöö tõusnud üleriigilisteks arvamusliidriteks.

President Emmanuel Macron on nimetanud "kollaste vestide" manifesti pöördumiseks, mis "räägib natuke kõigest ja ükskõik millest". Ning tõepoolest - kui algselt käis jutt kütuseaktsiisist, toiduainete käibemaksust, liiklustrahvide vähendamisest, siis nüüd nõutakse paremaid avalikke teenuseid, parlamendi laiali saatmist ja Macroni tagasiastumist. Nüüd on tegu vihaga, mis laieneb kõikidesse suundadesse, nentis Beršidski.

Stanfordi ülikooli teadur ja Pariisi Sciences Po kunagine ajakirjandusprofessor Frederic Filloux on iseloomustanud olukorda nii: "Facebook kui avaliku pahameele võimendaja ja radikaliseerija on demonstreerinud taas, kui toksiliselt ta demokraatlikule protsessile mõjub."

Beršidski rõhutas, et selles pole midagi demokraatlikku, kui grupp Facebooki administraatoreid on eestkõnelejad, kes otsustavad, mis on rahvaliikumine ja mis mitte. Erinevalt Macronist ja Prantsuse rahvasaadikutest pole neid sotsiaalmeediafirma palgatöötajaid mitte keegi valinud.

"Seda, kas Prantsuse väikesest aktsiisitõusu plaanist tekkinud viha on tegelik või vähemalt osaliselt tekitatud Facebooki kõlakodades, on praegu ilma täpsete teaduslike meetoditeta raske hinnata. Hoolimata sellest on aeg loobuda viimastest illusioonidest, et sotsiaalmeediavõrgustikud suudaksid mängida positiivset rolli demokraatia ja vabaduse edendamisel," leidis kolumnist.

"Vaba ühiskond ei saa Facebooki keelustada või täielikult reguleerida selle viha suurendavat funktsiooni. Kuid ta peaks olema teadlik ohtudest, mida Facebook ja sarnased platvormid demokraatlikele institutsioonidele kujutavad. Iroonia seisneb ka selles, et oht autoritaarsetele režiimidele on väiksem: nad on õppinud nendel platvormidel avaliku arvamusega manipuleerima propaganda, trollimise, tagakiusamise ja tegelikus elus aktivistide hirmutamise abil," jätkas ta.

"Riik nagu Prantsusmaa selliste võtete kasutamist endale lubada ei saa. See tähendab rohkem tööd politseile ja raskemaid otsuseid poliitikutele, kes pole valmis alistuma tänavapoliitika nõudmistele, kuniks sotsiaalmeediast tiivustatud populistid valimisi võitma hakkavad. Selle tulemuse vältimine nõuab inimestelt arusaamist, millega need platvormid päriselt tegelevad, ja seda, et inimesed hakkaksid sealt hulgaliselt lahkuma," sõnas Beršidski lõpetuseks.