Euroopa Liidu suutmatus langetada ühtseid otsuseid – näiteks vabastada Kiievile 90 miljardi euro suurune laen, kehtestada sanktsioonid Jordani jõe Läänekalda vägivaldsetele asunikele ja kehtestada sanktsioone Venemaa vastu – paljastab süsteemse halvatuse, tõdesid üheksa Politicoga rääkinud diplomaati, ametnikku, seadusandjat ja eksperti.

Välispoliitika halvatuse tõttu on oht, et näiteks Lähis-Ida konflikti eskaleerudes, Venemaa sõjas Ukraina vastu või Atlandi-ülestes suhetes jääb Euroopa Liit kõrvale, kuna geopoliitilised otsused liiguvad kiirema tempoga, kui see, millega EL-i süsteem suudab kaasas käia.

Ummikusse sattumisest tekkinud frustratsioon aga üha levib ning rühm riike eesotsas Saksamaa ja Rootsiga üritab tõsiselt piirata või täielikult tühistada riikide vetoõigust välispoliitikas, mis võimaldab ka ühel pealinnal kogu ühenduse tegevuse blokeerida.

"Me peaksime kaotama EL-is ühehäälsuse põhimõtte välis- ja julgeolekupoliitikas enne praeguse seadusandliku perioodi lõppu, et oleksime rahvusvaheliselt paremini tegutsemisvõimelised ja tõeliselt täiskasvanud," ütles Saksa välisminister Johann Wadephul laupäeval. "Kõik kogemused, mida oleme viimastel nädalatel Ukrainale antava abiga ja Venemaale kehtestatud sanktsioonidega omandanud, viitavad sellele," lisas ta.

Rootsi peaminister Ulf Kristersson ütles märtsis, et riigijuhtide seas kerkivad taas päevakorda arutelud kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamise üle välispoliitiliste otsuste langetamiseks.

Selle peamine tõuge tuleb sellest, et Ungari on korduvalt takistanud Ukrainaga seotud olulisi otsuseid, sealhulgas 90 miljardi euro suuruse laenu andmist Kiievile, suurendades teistes pealinnades muret, et EL-i välispoliitika võib jäädagi riikide sisepoliitika pantvangiks. Isegi kui peaminister Viktor Orbán peaks 12. aprilli parlamendivalimistel võimu kaotama, hoiatavad diplomaadid, et põhiprobleem jääb püsima ning ühehäälsuse nõue võimaldab igal valitsusel astuda samasse blokeerivasse rolli.

"Otsuste vastuvõtmisel on tõsiseid probleeme," ütles Euroopa Parlamendi väliskomisjoni kuuluv Hispaania sotsialistist seadusandja Nacho Sánchez Amor Politicole. "Iga kuu ilmub uus probleem, mis tõstab selle teema taas tähelepanu alla. Peame reageerima," märkis ta.

Samas teine riikide rühm – sealhulgas Prantsusmaa, Belgia ja väiksemad liikmesriigid, kes kardavad oma mõju kadumist – kaitsevad vetoõigust, väites, et see on nende riiklik põhihuvi.

"Ma arvan, et Euroopa Liidu ühehäälsuse reeglite üle arutelu käivitamine oleks lühim viis selle tõelistesse raskustesse ajamiseks," ütles Belgia peaminister Bart De Wever märtsis Brüsselis ajakirjanikele.

Ühes on Euroopa pealinnad peaaegu ühel meelel: praegune süsteem ei tööta.

"Vaadake sanktsioone Jordani Läänekalda [juudi]asunikele – see on täielik katastroof," ütles probleemiga kursis olev kõrge EL-i ametnik, viidates laialdaselt toetatud kavadele kehtestada sanktsioonid äärmuslike Iisraeli asunike vastu, mida Ungari on aga blokeerinud. "Meil toetab seda 26 riiki 27-st, isegi Saksamaa on poolt, kuid ühe tõttu ei saa me midagi teha," selgitas anonüümsust palunud ametnik.

Hiljutised institutsioonidevahelised pinged on ebakindlust tugevdanud. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ja EL-i välispoliitikajuht Kaja Kallas on tülitsenud selle üle, kes peaks välispoliitikat juhtima. See ajendas Prantsusmaa välisministrit Jean-Noël Barrot'd  märtsis toimunud Euroopa Liidu suursaadikute kogunemisel kutsuma komisjoni juhti üles oma rolli piire austama.

Kuid diplomaadid ja ametnikud ütlevad, et sellised võimuvõitlused on ainult sümptom, mitte põhjus.

"Kõik mõistavad, et Euroopa välisteenistus (EEAS) ei tööta nii, nagu peaks," ütles teine ​​EL-i diplomaat riigist, mis soovib vetoõigust säilitada. "Praegu käib arutelu, sest kõik nõustuvad, et süsteem ei ole optimaalne … kuid välispoliitika jääb riigi pädevusse ja me ei peaks üle minema kvalifitseeritud häälteenamusele."

Kulisside taga arutelud juba käivad. Suurte liikmesriikide vahel toimuvad mitteametlikud kõrgetasemelised mõttevahetused, kus uuritakse võimalikke lahendusi, sealhulgas välispoliitika suuremat esiletõstmist suursaadikute tasemel COREPER-i kohtumistel ja Euroopa välisteenistuse reformimist, et parandada otsuste tegemist, ütles diplomaat.

"Kuid meil pole veel vastuseid," tunnistas diplomaat.

Paljude jaoks on peamine probleem ühehäälsuse nõue.

Kolmas kõrge EL-i diplomaat viitas kõnekale episoodile aastast 2022, mil Ungari välisminister Péter Szijjártó osales EL-i energeetikanõukogu koosolekutel, kus otsuseid saab vastu võtta kvalifitseeritud häälteenamusega ning oli toimuvast segaduses, kuna seal sai Budapesti seisukoha maha hääletada. "Ta oli šokeeritud. Ta arvas, et on endiselt FAC-is (välissuhete nõukogus – toim.)," lisas diplomaat. "Septembris [kui energianõukogud jätkusid] oli temast saanud ühtäkki härra Võluv."

Politico märkis, et kuna EL-i suurimate riikide juhid, Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja Saksamaa kantsler Friedrich Merz, on selles küsimuses endiselt lahkarvamusel, kujundavad arutelu mõttekojad ja poliitilised parteid.

Paremtsentristlik Euroopa Rahvapartei on esitanud ettepanekud EL-i välispoliitilise arhitektuuri ümberkujundamiseks, kutsudes oma 2024. aasta manifestis üles asendama EL-i välispoliitika juht Euroopa Liidu välisministriga, kes oleks samas ka Euroopa Komisjoni asepresident ning looma EL-i julgeolekunõukogu, kuhu kuuluksid ka sellised partnerid nagu Ühendkuningriik, Norra ja Island.

Carnegie sihtkapitali vanemteadur Stefan Lehne on pooldanud sarnaseid struktuurimuudatusi, sealhulgas Euroopa välisteenistuse viimist tagasi komisjoni koosseisu ja Euroopa Julgeolekunõukogu loomist, et reageerida kiiremini esilekerkivatele ohtudele nagu näiteks Iraanist pärit droonidele ja rakettidele.

"Paljud inimesed mõistavad, et meie välispoliitilised struktuurid ei toimi," ütles Lehne Politicole. "Välispoliitilised ja julgeolekuprobleemid on täiesti erinevad sellest, mis nad varem olid. Ja selles valdkonnas uuenduste puudumine on pehmelt öeldes kummaline."

Ta lisas, et ideel integreerida Euroopa välisteenistus komisjoniga on mõningane toetus, "nimelt komisjoni presidendi kabinetis".

Aga kõik ei ole selles veendunud, märkis Politico.

"Ma arvan, et komisjonile see väga meeldiks," ütles neljas EL-i diplomaat Euroopa välisteenistuse muutmisest EL-i täitevvõimu (komisjoni – toim.) osaks, samas kui üks välisteenistuse kõrge ametnik lükkas selle mõtte otsekohesemalt kõrvale: "Noh, inimesed kirjutavad igasuguseid pabereid – see on nende õigus."

Europarlamendi liikme Sánchez Amori jaoks on probleem vähem struktuurides kui poliitilises tahtes.

"Me peaksime kasutama tõsiasja, et otsuste tegemisel on nii palju probleeme ja sellega tõsiselt tegelema: kogugem kokku nõukogu, parlament, komisjon ja kõrge esindaja sellest rääkima," ütles ta, hoiatades samas lepingu muutmise eest.

Teised väidavad, et diagnoos on lihtsam.

"Põhiprobleem ei ole muutunud, välispoliitika põhiprobleem on ühehäälsuse nõue," ütles kolmas Euroopa Liidu kõrge diplomaat. "Võite luua 1000 institutsiooni. Kuni teil on ühehäälsuse nõue, ei hakka see kunagi korralikult tööle."

Euroopa Liidu otsustusprotsessides kehtib riikide ühehäälsuse nõue lisaks välispoliitikale veel ka maksunduses, EL-i eelarve küsimustes, laienemise ja aluslepingute muutmise küsimustes.

Eesti on seni toetanud ühehäälsuse nõude säilitamist Euroopa Liidu välispoliitikas.